Kalur
Kalur on elukutse, mille esindaja saab põhisissetuleku kalapüügist.[1] Kalur on üks maailma vanimaid elukutseid.
Algul tegutsesid kalurid sisevetel, kuid tehniliste vahendite arenedes siirduti meredele ja ookeanidele. Eestis oli kaluritöö sajandeid ühitatud põllumajandustootmisega. Vähesel arvul oli kutselisi kalureid keskaegsete linnade, kloostrite ja mõisate teenistuses. Püsiv kutseliste kalurite kiht Eesti mererannikul tekkis 19. sajandil seoses turusidemete laienemisega. Eesti Vabariigis oli näiteks 1922. aastal merekalureid 7019 ja siseveekalureid 8606 (nii põhi- kui kõrvaltööna). Nüüdisajal on kaluritöö tehniseeritud, mistõttu kalurite enamiku moodustavad kalalaevastiku meremehed. 1987. aastal oli Eestis kalureid kokku umbes 8500, neist üle 7500 töötas laevadel, ülejäänud paatidega rannalähedasel püügil või sisevetel. Rannakalurite arvu mitmekordset vähenemist kolhoosiperioodil põhjustasid oluliselt rannaalade sattumine piiritsooni, kalarandade likvideerimine ja ebaõige kalanduspoliitika.
|
See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal. |
Viited
- ↑ Enn Oja. Meremehest ja meresõitjast. Veeteede Ameti Teataja nr 4, 2020
Teistes keeltes
- hispaania - pescador
- inglise - fisherman
- läti - zvejnieks
- prantsuse - pécheur
- saksa - Fischer; Fischermann
- taani - fisker
- vene - рыбак
