Navigatsioonimärk
Navigatsioonimärk, ka meremärk, on navigatsiooniteabes avaldatud tunnuste järgi visuaalselt äratuntav objekt, mis on rajatud, kohandatud või paigaldatud navigeerimise hõlbustamiseks.[1] Navigatsioonimärgid tähistavad laevateed, ohtu või teatavat eripiirkonda avamerel, ranniku- ja sisevetes, tagades sellega ohutu meresõidu.
Sisukord
Navigatsioonimärgid jagunevad kõige üldisemalt kahte järgnevasse rühma (vaata kõrvalasuvat skeemi):
- ujuvmärgid on veekogu põhja ankurdatud ujuvad seadmed, sh suuremõõtmelised ujuvmärgid, nagu tulelaev ja LANBY, poi või tooder). Rahvusvaheline Meremärkide ja Tuletorniadministratsioonide Liit (International Association of Marine Aids to Navigation and Lighthouse Authorities – IALA) on jaotanud ujuvmärgid kardinaalmärkideks ja lateraalmärkideks ning teljemärkideks, ohumärkideks ja erimärkideks.
- püsimärgid on kaldal või madalal paiknevad eriotstarbelised rajatised - tuletorn, tulepaak, päevamärk) -, need on ümbritsevast keskkonnast esilekerkivad ehitised või looduslikud objektid. Laevajuht saab püsimärke kasutada ka laeva asukoha kindlaksmääramiseks.
Navigatsioonimärke võib jaotada ka:
- valgustatud (laternaga või valgusoptilise aparatuuriga) navigatsioonimärkideks;
- valgustamata navigatsioonimärkideks.
Navigatsioonimärk võib kanda udusignaale andvaid vahendeid ning (aktiivseid) radarivastajaid ja (passiivseid) radaripeegeldeid navigatsiooni hõlbustamiseks ja märgi paremaks tuvastamiseks.
Autorid: Tiit Palgi ja Ly Saukas
Galerii
Poi
Tooder
Tulelaev
Tuletorn
Tulepaak
Vaata ka
Viited
Välislingid
Allikad
- MerLe
- Морской энциклопедичекий справочник. Судостроение. Leningrad, 1986
- Navigatsioonimärgistuse kavandamise, rajamise, rekonstrueerimise, paigaldamise, järelevalve ja märgistusest teavitamise nõuded ning kord.
