Päästepaat
Päästepaat on paat inimeste päästmiseks hukkumisohus laevalt või muust ohtlikust olukorrast. Päästepaat on uppumatu paat, mis on võimeline sõitma mis tahes ilmaga. Laeva päästepaadid mahutavad 12-90 inimest, neis on alaline magevee- ja toiduainevaru, samuti esmaabi- ja signaalvahendid.
Päästepaadi mereomadused, ehitus, varustus ja varude hulk peavad vastama SOLAS-e ja klassifikatsiooniühingute nõuetele. Päästepaadil on vellboodi ahter, vööri- ja ahtriosa on keskkaare suhtes peaaegu samasugused. Lahtisel päästepaadil saab üles seada varikatte.
Päästepaadile tagatakse õhukastidega selline ujuvus, et ta veega täitudes ei upuks ning sees istuvate inimeste pead ulatuks veest välja. Päästepaadi põhja alla on kinnitatud käepidemed ja knoopidega altkiiluotsad, mis võimaldavad kinni hoida ümberläinud päästepaadist ja selle põhjale ronida.
Kinnised päästepaadid on harilikult tulekindlad, neil võib tule vastu olla kaitsev piserdussüsteem. Kinnisesse päästepaati saab siseneda veetihedalt suletavate luukide kaudu. Selline päästepaat jääb püsti igas olukorras. Päästepaat käitatakse mootori, pedaal- või käsiajami abil, lahtisel päästepaadil on aerud ja purjevarustus. Päästepaadi parrastele kinnitatakse päästeliin. Päästepaat lastakse vette ja tõstetakse pardale tavaliselt taavetite abil. Kaasajal kasutatakse ka kinniseid vabalang päästepaate, mis eralduvad laevast kaldrööpaid pidi.
Paadi uppumatuse saavutas esimesena 1784. aastal L. Lukin, kes paigutas norra puitpaadile ninna, pärra ja keskele õhukastid ja välisäärtele purjeriidega kaetud korkvöö.
Eesti rannapäästejaamades kasutati peamiselt 6-aerulist peakboati, kuid ka 10-aerulisi puitpaate ja kergemaid plekkpaate. Jääpaatidel olid jalased jääl liikumiseks, pikad redelid, et nihutuda lähemale läbi õhukese jää kukkunule, samuti pootshaagid, päästerõngad ja viskeliinid.
|
See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal. |
