Laevade mõõtmine
Laevade mõõtmine on mahutavuse ja teiste mõõtmete määramine mõõtmise ja arvutamise teel kindlate reeglite järgi. Tulemused vormistatakse mõõdukirjas. Tähtsaim mõõde on mahutavus.
Algul peeti mahutavusühiku aluseks 220-260-gallonilisi (1001-1183 liitriseid) veinivaate, sest nende järgi hakati võtma sadamalõivu. 1694. aastal kehtestati Suurbritannias laevade mõõtmise riiklik eeskiri. 1854. aastal võeti D. Moorsomi ettepanekul kasutusele mahutavusmõõtühikuks registertonn ehk 100 kuupjalga, mis oli levinud kuni eelmise sajandi viimaste kümnenditeni.
Suessi ja Panama kanali läbimisel kehtivad erinevad mõõtmiseeskirjad.
1947. aastal sõlmiti Oslos laevade mõõtmise kokkulepe. Leppe järgi tähistati laevade mahutavust järgmiselt: täismahutavus (ka brutomahutavus) - BRT (inglise keeles bruto register tonnage) ja puhasmahutavus (ka netomahutavus) - NRT (inglise keeles net register tonnage).
Laevu mõõdab klassifikatsiooniühingu esindaja, kes vajadusel väljastab ka Suessi ja Panama kanalite mõõdukirjad, nende puudumisel mõõdetakse laev enne kanali läbimist.
Autor: Enn Oja
|
See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal. |
1982. aastal jõustus 1969. aastal Londonis vastuvõetud Rahvusvaheline laevade mõõtmise konventsioon (ITCM 1969), milles määratletakse kogumahutavus (inglise keeles gross tonnage, GT) laeva kõigi suletud ruumide kogumahu funktsioonina.[1] Tulemus saadakse laeva puhas- ja täismahutavust kuupmeetrites mitme teguriga korrutades ning see võrdub ligikaudu varasema mahutavusega registertonnides. Kogumahutavus kirjutatakse mõõtühikut lisamata, näiteks GT 16502.
