Palgiparvetus

Palgiparvetus on oksatustatud ning tükeldatud puutüvede teisaldamine veeteed mööda. Eestis alustati palgiparvetust jõgedel 18. sajandi lõpul, tähtsamateks veeteedeks kujunesid Pärnu ja Emajõe jõgikonnad, Väike-Emajõgi, Võrtsjärv ja Peipsi järv. Kesksemad parvede koostekohad olid Rannapungerja, Lohusuu, Omedu, Laane ja Mehikoorma Peipsil, Kavastu ja Kastre Emajõel, Oiu ja Suislepa Võrtsjärvel ja Pikasilla Väike-Emajõel.

Palgiparve moodustasid omavahel trossiga ühendatud parvikud, mis koosnesid kuue meetri pikkustest ridamisi teineteisele veeretatud ja lattidega kihiliselt kinnitatud palkidest, parviku maht umbes 20 tihumeetrit. Parve keskmine pikkus Peipsil ulatus 300-500 meetrini, maht 800-1000 tihumeetrit, mass 450-600 tonni. Emajõel ja Võrtsjärvel olid parved poole väiksemad. Palgiparved veeti peamiselt Tartusse, ka Narva ja Pihkvasse. 1956-1960. aastatel võeti kasutusele täistüvedest puntparved, see kiirendas parvekoostamist ning vähendas käsitsitööd. Palgiparvetus hääbus (ametlikult 1962. aastal) muude veoliikide arengu tõttu. Palgiparvetust ning eriti hajaliparvetust peeti jõgede suureks saasteallikaks.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.