Kanuu

Kanuu (inglise canoe; hispaania canoa - laensõna kariibi indiaanlaste keelest) on kitsas, pealt lahtine, sümmeetriliselt teravdatud vööri ja ahtriga kerge veesõiduk, mis ajalooliselt pärineb Põhja-Ameerika indiaani suguharude ja paljude teiste loodusrahvaste kasutuses olnud puidust, puukoorest või pargitud ja õlidega immutatud nahast valmistatud paatidest. Kanuul puudub rool, seda aerutatakse ja juhitakse ühelabaliste kinnitamata (ilma aerutullideta) mõladega.

Ajalugu

Algselt valmistati kanuud õõnespuidust - terviklikust puutüvest, mille sisse tahuti või põletati süvend. Vanim teadaolev selline paat, nn. Pesse kanuu, mis leiti Hollandis Pesse küla lähedal soisest pinnasest kiirtee ehitamise käigus, on eksponeeritud Asseni Drentsi ajaloomuuseumismis. Kanuu valmistamise ajaks arvatakse olevat mesoliidiajastu (umbes 800-8500 aastat eKr). Kanuu süvend on tahutud ränikivist või põdrasarvest valmistatud tööriistadega.

Pesse kanuu

Kasetohust kattega kanuu

Põhja-Ameerika indiaani suguharude kanuud valmistati õhukesest puidust karkassist (kuni 15 stringerit ja kuni 50 kaart), mis kaeti kasetohu või jalakakoorega. Kate õmmeldi pardapuu ja täävi külge kuusejuurtega, kusjuures õmblused, sõlmed ja aasad olid korrapärased, tugevad ja kunstipärased. Õmblused ning katte ühenduskohad kaeti vaiguga. Paljudel kanuudel olid kõrged, stiliseeritud vöör- ja ahtritäävid.

Mõõtmetelt olid kanuud eri suuruses - ühekohalistest kuni kahekümnekohalisteni. Kanuusid kasutati veekogude ületamiseks, rändeks, jahipidamiseks, kalastamiseks ja sõjalistel eesmärkidel.

Kasetohust paate on valmistatud ka Siberis, aga seal olid need teistsuguse kujuga ja lihtsama viimistlusega.

Tänapäevased kanuud

Nüüdisajal on kanuusõit populaarne kogu maailmas. Põhiliselt kasutatakse kanuusid siseveekogudel ja rannavetes turismiks (matkamiseks), rahva- ja võistlusspordiks.

Valmistatakse eri suuruse ja kujuga kanuusid, kuid levinuim on kahe-kolmekohaline tänapäevastest materjalidest (alumiiniumsulamitest, komposiitmaterjalidest, polüetüleenist, klaasplastikust, klaasriidest, veekindlast lõuendist) ja puidust (kuusest, saarest, männist, kasest, ka väärispuidust, nt. mahagonist) masstoodanguna või käsitööna valmistatud veesõiduk pikkusega 4,5–5,5 meetrit ja kandevõimga 400–500 kg.

Võistluspordi kanuu

Matkakanuu istmed ja panipaigad on ohutuse tarbeks kinnised ning toimivad õhkpatjadena, mis tagavad kanuu uppumatuse. Matkamiseks ehitatakse ka nn. hiigelkanuusid, mis mahutavad 8-10 inimest. Matkakanuus istuvad aerutajad pinkidel, eesmisel pingil istuja ülesandeks on aerutamine, tagumisel pingil lisaks aerutamisele ka kanuu juhtimine.

Hiigelkanuu

Sportkanuus seisavad sportlased aerutades ühel põlvel kanuu põhjal või istuvad pingil ja aerutavad ühelabalise aeruga ainult ühelt poolt paadi parrast, kasutades seejuures kanuu juhtimiseks nn. J-tõmbe tehnikat.

Olümpiamängudele jõudis kanuusõit kui spordiala 1936. aastal, kui mängude kavva võeti kanuu rajaaerutamine (inglise canoe sprint). Kanuuslaalom (ka veeslaalom, kärestikuslaalom) jõudis esimest korda olümpiale 1972. aastal Münchenis.

Märkimist väärib kanuude valmistamine betoonist, mis sai alguse eelmise sajandi 1960. aastail USA-s, kui väike rühm Ameerika Tsiviilinseneride Ühingu (ATÜ) (American Society of Civil Engineers - ASCE) üliõpilasi alustas võistluste korraldamist selle ühingu raames nende endi projekteeritud ja valmistatud betoonkanuudega.

ATÜ sihiks on olnud kasutada inseneriharidust omandavate üliõpilaste teadmisi, loovust ja entusiasmi üha täiuslikumate betoonkanuude projekteerimisel ja võiduajamistel, saavutades sellega betooni kui väga olulise ehitusmaterjali omaduste (tõmbetugevuse, mitmekülgsuse, vastupidavuse) parendamise.

Ameerika Ühendriikidest alguse saanud betoonkanuude konstrueerimine ja võidusõit toimub tänapäeval pea kogu maailmas.

Autor: Jüri Kask