Batüskaaf

Batüskaaf (kreeka bathys ’sügav’ + skaphos ’laev’) on autonoomne aparaat süvavette laskumiseks ning süvamereuuringute tegemiseks.

Batüskaafi põhiosad on bensiiniga täidetud metallkorpus (ujuk) ja selle külge kinnitatud tugev, illuminaatoritega gondel, mis mahutab inimesi ja uurimisaparatuuri. Harilikult on batüskaafil energiaseade, sidesüsteem, hüdrolokaator, vurrkompass, mõõteriistad, välisvalgustid, hüdrauliline manipulaator ning filmi- ja telekaamerad.

Batüskaafi püstsihilist liikumist (vee alla laskumist ja pinnale tõusmist) võimaldab tahke ballast. Kui ballasti vähendatakse, hakkab batüskaaf tõusma. Ujuvust reguleeritakse ka bensiini ujukist välja lastes. Rõhtsihis liigub batüskaaf elektrimootoritega käitatavate sõukruvide abil.

Esimese batüskaafi FNRS-2 (katsetati 1948. aastal Roheneeme saarte juures) projekteeris šveitsi füüsik A. Piccard. 1953. aastal lasti vette batüskaafid FNRS-3 ja Trieste, viimasega laskus A. Piccard 1953. aastal Türreeni meres 3150 meetri sügavusse. 1958. aastal müüdi Trieste USA-sse, kus see valmistati ette ookeani suurimasse sügavusse laskumiseks. 23. jaanuaril 1960 laskusid A. Piccardi poeg J. Piccard (sündinud 1922. aastal) ja USA mereväeleitnant D. Walsh (sündinud 1931. aastal) Triestega Vaikse ookeani Mariaani süvikus 10 910 meetri sügavusse. 1964. aastal Trieste moderniseeriti ja nimetati Trieste-2 (lubatud sukeldusmissügavus 6100 meetrit).

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.