Erinevus lehekülje "Aer" redaktsioonide vahel
P |
|||
1. rida: | 1. rida: | ||
− | '''Aer''' (soome ''airo'') on labidakujuline puidust, metallist või plastist vahend veesõiduki käitamiseks inimjõul. Eristatakse ühe- ja kahelabalisi (süsta-)aere. Tavalised ühelabalised aerud toetuvad sõudmisel [[ | + | '''Aer''' (soome ''airo'') on labidakujuline puidust, metallist või plastist vahend veesõiduki käitamiseks inimjõul. Eristatakse ühe- ja kahelabalisi (süsta-)aere. Tavalised ühelabalised aerud toetuvad sõudmisel [[tullid]]esse või aerupesadesse, sõudmise kergendamiseks võib neil varrel käepideme läheduses olla tasakaalustav lisaraskus - tõlv. |
Vanim ning lihtsaim ühelabaline aer on [[mõla]]. Seda kasutatakse tullideta, mõlemalt pardalt aerutamiseks (nt [[kanuu]]s), ka prikkamiseks. Mõla vars lõpeb lühikese põikpuuga - karguga. Vanaaegsetel sõudelaevadel oli aer raske ja 10...12m pikk, ühel aerul oli kuni 6 sõudjat, kes hoidsid aeru jämedasse käepidemesse tehtud sangadest. Endisaegsete kalapaatide aerud olid harilikult 3...3,3m pikad. Aerud tehti männi-, seedri- või saarepuust. Tänapäeva spordilaevade aerud võivad olla tehtud mitmest ainest. Vanim aer on leitud Inglismaalt (~ -7600.a). [[Päästeparv]]ede ja matkasüstade aerud on kokkupandavad. | Vanim ning lihtsaim ühelabaline aer on [[mõla]]. Seda kasutatakse tullideta, mõlemalt pardalt aerutamiseks (nt [[kanuu]]s), ka prikkamiseks. Mõla vars lõpeb lühikese põikpuuga - karguga. Vanaaegsetel sõudelaevadel oli aer raske ja 10...12m pikk, ühel aerul oli kuni 6 sõudjat, kes hoidsid aeru jämedasse käepidemesse tehtud sangadest. Endisaegsete kalapaatide aerud olid harilikult 3...3,3m pikad. Aerud tehti männi-, seedri- või saarepuust. Tänapäeva spordilaevade aerud võivad olla tehtud mitmest ainest. Vanim aer on leitud Inglismaalt (~ -7600.a). [[Päästeparv]]ede ja matkasüstade aerud on kokkupandavad. |
Redaktsioon: 6. november 2010, kell 01:05
Aer (soome airo) on labidakujuline puidust, metallist või plastist vahend veesõiduki käitamiseks inimjõul. Eristatakse ühe- ja kahelabalisi (süsta-)aere. Tavalised ühelabalised aerud toetuvad sõudmisel tullidesse või aerupesadesse, sõudmise kergendamiseks võib neil varrel käepideme läheduses olla tasakaalustav lisaraskus - tõlv.
Vanim ning lihtsaim ühelabaline aer on mõla. Seda kasutatakse tullideta, mõlemalt pardalt aerutamiseks (nt kanuus), ka prikkamiseks. Mõla vars lõpeb lühikese põikpuuga - karguga. Vanaaegsetel sõudelaevadel oli aer raske ja 10...12m pikk, ühel aerul oli kuni 6 sõudjat, kes hoidsid aeru jämedasse käepidemesse tehtud sangadest. Endisaegsete kalapaatide aerud olid harilikult 3...3,3m pikad. Aerud tehti männi-, seedri- või saarepuust. Tänapäeva spordilaevade aerud võivad olla tehtud mitmest ainest. Vanim aer on leitud Inglismaalt (~ -7600.a). Päästeparvede ja matkasüstade aerud on kokkupandavad.
Autor: Enn Oja