Angerjas

Angerjas (Anguilla anguilla), maduja kehaga kala, levinud Euroopa ja Põhja-Aafrika rannikuvetes ja merega ühenduses olevais siseveekogudes; pikkus isastel kuni 50 cm, emastel kuni 110 cm (suurim mass 5—6 kg). Kõhuuimed puuduvad. Angerjas koeb üks kord elus Atlandi lääneosas (Sargasso meres), pajulehti meenutavad läbipaistvad vastsed kanduvad 2—3 aastaga Golfi hoovusega Euroopa rannikule, kus moonduvad klaasangerjateks (pikkus u 65 mm); enamik neist tungib magevette; nad pigmenteeruvad, toituvad põhjaloomakestest (eelistavad suursääsklaste vastseid) ja kaladest; pärast magevee-elu (isastel 4—9, emastel 5—15 a) rändavad kudema ookeani. Kuigi angerja rändeid on uuritud kogu 20. saj (esimesed märgistamise katsed tehti 1903—06), pole rännete põhjused ja mehhanismid siiani täielikult selged. Angerja uurimisse on andnud oma panuse ka Eesti teadlased (nt uuris angerjate rändeid 1937—39 A. Määr). Angerjad on võimelised (eelkõige võime tõttu hingata läbi naha; võib olla kuni 48 h veest väljas) minema mööda vihmast (kastest) rohtu ühest veekogust teise, see on sünnitanud legendi nende hernes käimisest. Angerja rasvarikas (kuni 23%) liha on väga maitsev, kahjuks on ta varud Eesti vetes vähenenud (*angerajapüük). – Atlandi ookeanis elavat meriangerjat (Conger conger), kes on kuni 3 m pikk (kuid liha märksa vähemkvaliteetne), on eksikülalisena kohatud ka Soome lahes, sh akvalangistide poolt.

Angerjapüük Eestis (t)

1930 ::310 :::1965 ::::65

1935 ::297 :::1970 ::::60

1940 ::515 :::1975 ::::81

1945  ::23 :::1980 ::::26

1950  ::92 :::1985 ::::76*

1955 ::138 :::1987 ::::66*

1960  ::98

* põhilise osa andis Võrtsjärv

B: A. Määr, Über die Aalwanderung im Baltischen Meer. Stockholm, 1947.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.