Angerjas

Angerjas (Anguilla anguilla) on maduja kehaga kala, mis on levinud Euroopa ja Põhja-Aafrika rannikuvetes ja merega ühenduses olevais siseveekogudes.

Angerja pikkus on isastel kaladel kuni 50 cm, emastel kuni 110 cm ning suurim mass 5-6 kg. Kõhuuimed angerjal puuduvad.

Angerja ränded

Angerjas koeb üks kord elus Atlandi lääneosas Sargasso meres, pajulehti meenutavad läbipaistvad vastsed kanduvad 2-3 aastaga Golfi hoovusega Euroopa rannikule, kus moonduvad klaasangerjateks (pikkus umbes 65 mm). Enamik neist tungib magevette, nad pigmenteeruvad, toituvad põhjaloomakestest, eelistades suursääsklaste vastseid, ja kaladest. Pärast magevee-elu, mis kestab isastel 4-9 aastat ning emastel 5-15 aastat, rändavad nad kudema ookeani.

Kuigi angerja rändeid on uuritud kogu 20. sajandi vältel ja esimesed märgistamiskatsed tehti juba aastail 1903-1906, pole rännete põhjused ja mehhanismid siiani täielikult selged. Angerja uurimisse on andnud oma panuse ka Eesti teadlased, näiteks uuris angerjate rändeid aastail 1937-1939 A. Määr.

Angerjad on võimelised olema kuni 48 tundi veest väljas eelkõige võime tõttu hingata läbi naha. Nad võivad minna mööda vihmast või kastest märga rohtu ühest veekogust teise, mis on sünnitanud legendi nende hernes käimisest. Angerja rasvarikas (kuni 23% rasva) liha on väga maitsev. Kahjuks on angerjavarud Eesti vetes vähenenud.

Meriangerjas

Eksikülalisena on Soome lahes kohatud ka Atlandi ookeanis elavat meriangerjat (Conger conger), kes on kuni 3 meetrit pikk, kuid märksa vähemkvaliteetse lihaga. Seda kala on kohanud peamiselt akvalangistid.

Angerjapüük Eestis tonnides

Aasta	Tonnid
1930	310
1935	297
1940	515
1945	23
1950	92
1955	138
1960	98
1965	65
1970	60
1975	81
1980	26
1985	76*
1987	66*

* põhilise osa andis Võrtsjärv

Allikad

A. Määr, Über die Aalwanderung im Baltischen Meer. Stockholm, 1947.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.