Erinevus lehekülje "Ankur" redaktsioonide vahel

Allikas: Mereviki
(Ankruseadmed -> ankruseade)
 
(ei näidata 5 kasutaja 15 vahepealset redaktsiooni)
1. rida: 1. rida:
'''ankur''' holl ''anker'' [anker] - sepistatud, valatud või keevitatud tavaliselt terasest või rauast raske ese laeva (või muu ujuvvahendi) paigal hoidmiseks (ankurdamiseks) veekogul ära hoidmaks laeva triivi tuule, hoovuse või tõusuvee mõjul. See saavutatakse merepõhja kinnitunud ankru seotusega laevaga. Eelajaloolise meresõidu uuringutest selgub, et algselt kasutati ankruna suuri kive või vitskorvidesse paigutatud kive. Esimesed rauast haagitaolised ühekäpalised ankrud on leitud väljakaevamistel Früügias 8. sajandist e.Kr. Peagi ilmusid kahekäpalised ankrud, edasi ankrusäär ja ankrutokk. Sllisena säilitas ankur oma ligikaudselt nüüdisaegse admiraliteedi ankru kuju kuni 19. sajandini, mil ilmusid pööratavad käpad ja teised täiendused. Jõudu, millist ankur võib kannatada ilma paigast liikumata, nimetatakse ankru hoidejõuks, see oleneb ankru tüübist, kaalust ja merepõhja iseloomust. Laeva ankruid liigitatakse otstarbe järgi: peaankrud (vööris), abiankrud (/stoppankrud) (ahtris) ja varpankrud mitmesugustes eriolukordades kasutamiseks (varpimisel). Ankrut kasutatakse ka sildumisel, hoo või hoovuse vähendamiseks. Ankru põhiosad on terasest säär, mille ülaotsa kinnitatakse ankruseekel ühendamiseks ankruketiga ja alaotsa merepõhja haakuvad käpad. Ankrukäpad võivad olla kinnitatud ankruusäärega liikumatult või liigendi abil, olles pöörduvad. Eristatakse toega (/tokiga) tokkankruid ja toeta käppankruid. Viimane on pöörduvate käppadega ja seda nimetatakse ka patentankruks. Toega ankrutest on tuntuim tokkankur (/admiraliteediankur) (1852.a), käppankrutest (/patentankrutest) Halli [hool] ankur. Tokk paigutatakse risti käppade tasandiga kas sääre ülaotsas või käppade liigendi karbile ning tema ülesandeks on suurendada käppade haakumise võimalust merepõhjaga. Ankruid liigitatakse käppade arvu järgi. 2-käpalised ankrud võivad olla tokk- ja käppankrud. 1-käpalistel ankrutel pole tokki ning käpp on liikumatu. 3- või 4-käpalised ankrud on tokita ja käpad on liikumatud, neid nimetatakse tragiks. Tokkankrut (/admiraliteediankrut) iseloomustab suur hoidejõud, mis ületab ankru kaalu 10...12 korda. Samal ajal on seda keeruline kasutada, sest toki olemasolu ei võimalda tõmmata ankrut klüüsi. Põhiliselt leidis see kasutust vanemaaja purjelaevadel. Käppankru (/patentankru) eelis on ankruklüüside kasutusvõimalus, ehkki sel on olenevalt tüübist väiksem hoidejõud. Nii on Halli ankru hoidejõud 3...4 ankru kaalu, Danforthi [dänfoorfs] ankrul (1939.a) ja Grusoni ankrul 6...12 ankru kaalu, omapäraks toki asendamine käppadel või liigendi karbil olevate väljaulatuvate osadega. 1-käpalisi ankruid kasutatakse väikestel laevadel ja purjekatel, samuti jääankrutena suuremates laevades. Samakujulised, kuid kogukamad on dokiankrud, mida kasutatakse pikaajaliselt, nt ujuvdokkide või süvendite kinnitamiseks. Mitmekäpaline kergankur (/tragi) leiab kasutust kalavõrkude, mõrdade jms. veekogudesse paigaldamisel. Käppadeta ankruid nimetatakse püsiankruteks, need on püramiidi, kruvi või seene kuju. Nende hoidejõud on 2...10 püsiankru kaalust ning see oleneb põhiliselt merepõhja iseloomust. Peamiselt kasutatakse püsiankruid haalpoide, ujuvmeremärkide jms ankurdamisel. Nüüdisajal leidub palju tokk- ja käppankrute teisendeid, mida nimetatakse põhiliselt nende tootja või erikuju järgi. Ankrute hulka ei kuulu triivankur, mis on ise ujuvvahend.
+
'''Ankur''' (hollandi ''anker'') on sepistatud, valatud või keevitatud, tavaliselt terasest või rauast raske ese laeva (või muu ujuvvahendi) veekogul paigal hoidmiseks (ankurdamiseks), vältimaks laeva [[triiv]]i tuule, hoovuse või tõusuvee mõjul. Ankrut kasutatakse ka [[sildumine|sildumisel]], manööverdamisel laeva hoo või hoovuse vähendamiseks.  
 +
 
 +
Eelajaloolise meresõidu uuringutest selgub, et algselt kasutati ankruna suuri kive või vitskorvidesse paigutatud kive. Esimesed rauast haagitaolised ühekäpalised ankrud on leitud väljakaevamistel Früügias 8. sajandist e.Kr. Peagi ilmusid kahekäpalised ankrud, edasi ankrusäär ja ankrutokk. Sellisena säilitas ankur oma ligikaudselt nüüdisaegse admiraliteedi ankru kuju kuni 19. sajandini, mil ilmusid pööratavad käpad ja teised täiendused. Ankru põhiosad on terasest säär, mille ülaotsa kinnitatakse ankruseekel ühendamaks ankruketiga ja alaotsa merepõhja haakuvad käpad. [[ankrukäpp|Ankrukäpad]] võivad olla kinnitatud ankrusäärega liikumatult või liigendi abil, olles pöörduvad.
 +
 
 +
Laeva ankruid liigitatakse otstarbe järgi: peaankrud ([[vöör]]is), abiankrud (stoppankrud) ([[ahter|ahtris]]) ja [[varpankur|varpankrud]] mitmesugustes eriolukordades kasutamiseks ([[varpimine|varpimisel]]). Eristatakse toega (tokiga) tokkankruid ja toeta käppankruid. Viimane on pöörduvate käppadega ja seda nimetatakse ka patentankruks. Toega ankrutest on tuntuim tokkankur (admiraliteediankur) 1852. aastast, käppankrutest (patentankrutest) Halli ankur. Tokk paigutatakse risti käppade tasandiga kas sääre ülaotsas või käppade liigendi karbile ning selle ülesanne on suurendada käppade haakumist merepõhjaga.
 +
 
 +
Ankruid liigitatakse ka käppade arvu järgi. Kahekäpalised ankrud võivad olla tokk- ja käppankrud. Ühekäpalistel ankrutel pole tokki ning käpp on liikumatu. Kolme- või neljakäpalised ankrud on tokita ja käpad on liikumatud, neid nimetatakse [[tragi]]ks. Tokkankrut (admiraliteediankrut) iseloomustab suur hoidejõud, mis ületab ankru kaalu 10...12 korda. Samal ajal on seda keeruline kasutada, sest toki olemasolu ei võimalda tõmmata ankrut [[klüüs]]i. Põhiliselt leidis see kasutust vanemaaja purjelaevadel. Käppankru (patentankru) eelis on ankruklüüside kasutusvõimalus, ehkki sel on olenevalt tüübist väiksem hoidejõud. Nii on Halli ankru hoidejõud 3...4 ankru kaalu, Danforthi ankrul (1939. aastast) ja Grusoni ankrul 6...12 ankru kaalu, omapäraks toki asendamine käppadel või liigendi karbil olevate väljaulatuvate osadega.  
 +
 
 +
Ühekäpalisi ankruid kasutatakse väikestel laevadel ja purjekatel, samuti jääankrutena suuremates laevades. Samakujulised, kuid kogukamad on dokiankrud, mida kasutatakse pikaajaliselt, nt [[ujuvdokk]]ide või süvendite kinnitamiseks. Mitmekäpaline kergankur (tragi) leiab kasutust kalavõrkude, mõrdade jms veekogudesse paigaldamisel.  
 +
 
 +
Käppadeta ankruid nimetatakse püsiankruteks, neil on püramiidi, kruvi või seene kuju. Nende hoidejõud on 2...10 püsiankru kaalust ning see oleneb põhiliselt merepõhja iseloomust. Peamiselt kasutatakse püsiankruid [[haalpoi]]de, ujuvmeremärkide jms ankurdamisel.  
 +
 
 +
Jõudu, mida ankur võib kannatada ilma paigast liikumata, nimetatakse ankru hoidejõuks, see oleneb ankru tüübist, kaalust ja merepõhja iseloomust.
 +
 
 +
Nüüdisajal leidub palju tokk- ja käppankrute teisendeid, mida nimetatakse põhiliselt nende tootja või erikuju järgi. Ankrute hulka ei kuulu triivankur, mis on ise ujuvvahend.
  
  
 
Autor: Enn Oja
 
Autor: Enn Oja
  
Allikas: Mereleksikon, Tallinn 1996
+
{{mereleksikon}}
 
 
  
[[Pilt:ankur1.jpg|thumb|left|Grusoni ankur]]
+
[[Kategooria:Ankruseade]]
[[Pilt:ankur2.jpg|thumb|left|Byersi ankur]]
 
[[Pilt:ankur3.jpg|thumb|left|Danforthi ankur]]
 
[[Pilt:ankur4.jpg|thumb|left|Halli ankur]]
 
[[Pilt:ankur5.png|thumb|left|Admiraliteediankur]]
 
[[Pilt:ankur6.jpg|thumb|left|1-käpaline ankur]]
 
[[Pilt:ankur7.jpg|thumb|left|4-käpaline tragi]]
 
[[Pilt:ankur1.jpg|thumb|left|Jääankur]]
 
[[Pilt:ankur8.jpg|thumb|left|Ankru haakumine, ankruketi pinguldumine, ankru väljatõmme]]
 

Viimane redaktsioon: 6. juuni 2015, kell 17:40

Ankur (hollandi anker) on sepistatud, valatud või keevitatud, tavaliselt terasest või rauast raske ese laeva (või muu ujuvvahendi) veekogul paigal hoidmiseks (ankurdamiseks), vältimaks laeva triivi tuule, hoovuse või tõusuvee mõjul. Ankrut kasutatakse ka sildumisel, manööverdamisel laeva hoo või hoovuse vähendamiseks.

Eelajaloolise meresõidu uuringutest selgub, et algselt kasutati ankruna suuri kive või vitskorvidesse paigutatud kive. Esimesed rauast haagitaolised ühekäpalised ankrud on leitud väljakaevamistel Früügias 8. sajandist e.Kr. Peagi ilmusid kahekäpalised ankrud, edasi ankrusäär ja ankrutokk. Sellisena säilitas ankur oma ligikaudselt nüüdisaegse admiraliteedi ankru kuju kuni 19. sajandini, mil ilmusid pööratavad käpad ja teised täiendused. Ankru põhiosad on terasest säär, mille ülaotsa kinnitatakse ankruseekel ühendamaks ankruketiga ja alaotsa merepõhja haakuvad käpad. Ankrukäpad võivad olla kinnitatud ankrusäärega liikumatult või liigendi abil, olles pöörduvad.

Laeva ankruid liigitatakse otstarbe järgi: peaankrud (vööris), abiankrud (stoppankrud) (ahtris) ja varpankrud mitmesugustes eriolukordades kasutamiseks (varpimisel). Eristatakse toega (tokiga) tokkankruid ja toeta käppankruid. Viimane on pöörduvate käppadega ja seda nimetatakse ka patentankruks. Toega ankrutest on tuntuim tokkankur (admiraliteediankur) 1852. aastast, käppankrutest (patentankrutest) Halli ankur. Tokk paigutatakse risti käppade tasandiga kas sääre ülaotsas või käppade liigendi karbile ning selle ülesanne on suurendada käppade haakumist merepõhjaga.

Ankruid liigitatakse ka käppade arvu järgi. Kahekäpalised ankrud võivad olla tokk- ja käppankrud. Ühekäpalistel ankrutel pole tokki ning käpp on liikumatu. Kolme- või neljakäpalised ankrud on tokita ja käpad on liikumatud, neid nimetatakse tragiks. Tokkankrut (admiraliteediankrut) iseloomustab suur hoidejõud, mis ületab ankru kaalu 10...12 korda. Samal ajal on seda keeruline kasutada, sest toki olemasolu ei võimalda tõmmata ankrut klüüsi. Põhiliselt leidis see kasutust vanemaaja purjelaevadel. Käppankru (patentankru) eelis on ankruklüüside kasutusvõimalus, ehkki sel on olenevalt tüübist väiksem hoidejõud. Nii on Halli ankru hoidejõud 3...4 ankru kaalu, Danforthi ankrul (1939. aastast) ja Grusoni ankrul 6...12 ankru kaalu, omapäraks toki asendamine käppadel või liigendi karbil olevate väljaulatuvate osadega.

Ühekäpalisi ankruid kasutatakse väikestel laevadel ja purjekatel, samuti jääankrutena suuremates laevades. Samakujulised, kuid kogukamad on dokiankrud, mida kasutatakse pikaajaliselt, nt ujuvdokkide või süvendite kinnitamiseks. Mitmekäpaline kergankur (tragi) leiab kasutust kalavõrkude, mõrdade jms veekogudesse paigaldamisel.

Käppadeta ankruid nimetatakse püsiankruteks, neil on püramiidi, kruvi või seene kuju. Nende hoidejõud on 2...10 püsiankru kaalust ning see oleneb põhiliselt merepõhja iseloomust. Peamiselt kasutatakse püsiankruid haalpoide, ujuvmeremärkide jms ankurdamisel.

Jõudu, mida ankur võib kannatada ilma paigast liikumata, nimetatakse ankru hoidejõuks, see oleneb ankru tüübist, kaalust ja merepõhja iseloomust.

Nüüdisajal leidub palju tokk- ja käppankrute teisendeid, mida nimetatakse põhiliselt nende tootja või erikuju järgi. Ankrute hulka ei kuulu triivankur, mis on ise ujuvvahend.


Autor: Enn Oja

MERLE2.jpg See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.