Antiiklaev

Antiiklaev on vanakreeka ja –rooma kultuuripiirkonnas kasutatud laev. Antiiklaevade ehitus tugines egiptlaste, foiniiklaste, etruskide jt. laevaehituskogemustele.

2. aastatuhande keskelt e.Kr on teada sõjalaevad moneerid, purje-sõudelaevad pikkusega kuni 30 m, mille kummaski pardas oli 1 rida sõudjaid. Alates 8. sajandist e.Kr ehitasid foiniiklased ja kreeklased kahe ülestikku paikneva aerureaga dieere pikkusega kuni 50 m. Nimetatud antiiklaevade rooma vasted on unireem, bireem ja trireem. 4. sajandil e.Kr hakati Sitsiilias ehitama veelgi suuremaid, kuni 70 m pikkusi sõjalaevu penteere (rooma nimetus kinkereem). Kas need olid 5 aeruga laevad või sõudis iga aeruga korraga 5 meest, pole mereajaloolastel tänaseni selge.

Ajaarvamise vahetuse paiku kasutasid roomlased valdavalt kergeid, 1—2 aeruga liburne, peamiselt võitluseks piraatidega Vahemerel; neid oli ka Reini ja Doonau laevastikus. Sõjalaevade põhirelv oli vöörtäävramm (ramm), ent ka nn delfiin. See oli raale või poomile vinnatud raske metallpomm, mis lahingus vaenlase laevale kukutati, et selle põhja purustada. Alates 4. sajandist e.Kr relvastati antiiklaevu viskemasinatega; alates 3. sajandist e.Kr otsustasid lahingu sageli roomlaste kasuks leegionärid, kes tungisid vaenlase laevale, kasutades abordaažisildu (abordaaž).

Ka kauba- ja reisilaevadena, harilikult 20—40 m pikkustel antiiklaevadel oli üks—kaks masti, mis kandsid raapurjeid, mõnikord nende kohal ka topsleid. Antiiklaevad purjetasid ainult allatuult.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.