Boontõke

Poontõke (holl boom ’puu, palk’) on sadama, reidi, silla, jõesuu vms. kaitseks vaenlase ujuvmiinide, torpeedokaatrite ja allveelaevade vastu, nüüdisajal pms. õli levimise vastu veepinnal. Poontõke tehti varem palkidest või metallujukeist, mis ühendati kettidega ning võidi varustada esileulatuvate metallteravikega; allveelaevade poontõke varustati rippuva metallvõrguga. Eestis kasutasid poontõket venelased 1704 Emajõel Rootsi laevastiku vastu (Peipsi sõjalaevastik) ja 1940 Tallinna lahel. Nüüdisaegsed õli tõkestamise poontõkked koostatakse ujuvatest segmentidest. Vrd. allveelaevavõrk.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.

Tänapäeval võib õlitõrje korral vaja minna: püsiõlitõke (statsionaarne õlitõke),teisaldatav õlitõke, ujuv õlitõke, pneumaatiline õlitõke (suruõhu õlitõke, mulltõke), seintõke, imav õlitõke, madalvee õlitõke.