Hülgeküttimine

Allikas: Mereviki
Redaktsioon seisuga 25. veebruar 2015, kell 15:11 kasutajalt Tauri (arutelu | kaastöö)
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)

Hülgeküttimine, ka vaanimine oli hüljeste tööstuslik küttimine naha, rasva ja liha saamiseks. Eesti läänesaartel oli hülgeküttimine vanimaid tegevusalasid, 1930ndail oli see Ruhnus ja Kihnus oluline elatusallikas.

Küttimishooaeg oli kevadtalvel pärast hüljeste poegimist, kui hülgepojad veel vette ei lähe ning emahüljes pojast veel ei eemaldu. Jäält küttimiseks kasutati püssi ja harpuuni, pojad tapeti nuiaga, sest hülgepojalt saab parima karusnaha. Jääl oldi nädalate viisi, varustust ja saaki veeti kelgu või jalastega paadiga, nn hülgepaadiga. Vabas vees kasutati aasta ringi hülgevõrku, -mõrda ja -õnge.

1950ndail ja 1960ndate algul tekitas suur hüljeste hulk võrkude lõhkumisega kaluritele olulist kahju, siis maksti hülge tapmise eest lisaraha. Neil aastail püüti Eestis keskmiselt 1500 hüljest aastas, püügivahendiks oli peamiselt võrk. Hiljem on hüljeste arv märgatavalt vähenenud, arvatavasti mere saastatuse tulemusel, ja nende arvu kõikumist jälgitakse pidevalt. Osalt mõjutab hülgeküttimist looduskaitsjate vastutegevus, kelle silmis on hülgepoegade julm küttimisviis lubamatu.

MERLE2.jpg See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.