Heeringapüük
heeringapüük - vanimaid merekalastusalasid Lääne- ja PõhjaEuroopas (esmateade 702.a Inglismaalt). Heeringapüügi ulatust on mõjutanud heeringa arvukuse suur kõikumine ning ränded. 9. sajandil oli tuntuim norralaste ja šotlaste heeringapüük. Hansakaubanduse tarbeks püüdsid heeringat põhiliselt sakslased ja taanlased peamiselt LõunaLäänemerelt, kuni 15. sajandil sealsed saagid järsult vähenesid. Samal ajal laienes heeringapüük Hollandi ja Šoti rannavetes. 15...16. sajandil Hollandis suure tähtsuse omandanud heeringapüük levis avamerele, kus püüti triivvõrkudega. Hollandlaste leiutatud märgsoolamisviisi kasutuselevõtuga hakati heeringat tünnidesse soolama juba laevas ning randa viidi juba valmistoodang. Heeringapüüki soosisid ka riigivalitsejad, vajadusel sai heeringalaevadelt sõjalaevastikule häid meremehi. 17. sajandil hoogustus heeringapüük Suurbritannias, olles järgnevalt suurim heeringapüüdja Euroopas I Maailmasõjani. Heeringapüük tegi Põhjamerest tähtsaime riikidevahelise kalastuspiirkonna, 19. sajandil püüdis seal heeringat 100000 kalurit Lääne-Euroopast Rootsist Hispaaniani. Püügilaevadena kasutati harilikult loggereid. Pärast 1MS hõivas heeringapüügis juhtkoha Norra, kevaditi püüdsid koelmuile lähenevaid heeringaparvi sajad seinnootade ja triivvõrkudega laevad. Hooajati ulatus heeringasaak üle 1 miljoni tonni. Eesti kalurid alustasid heeringapüüki 1932.a Islandi vetes. 20. sajandil laienes heeringapüük ka teistel põhjapoolsetel meredel, eriti Vaikse ookeani põhjaosas. Lõunameredel esineb heeringat vaid Tšiili ranniku lähistel. 1950ndail langesid seinnootade ja traalidega varustatud Norra, Islandi ja NSVL-i kalalaevade järelevalveta ülepüügi tõttu PõhjaAtlandil ja Põhjamerel taas atlandi-skandinaavia heeringavarud, kaasnevaks põhjuseks oli vähearvukate heeringapõlvkondade kasvuaeg. Eesti suurim heeringapüük oli 1964.a - 52000t. Heeringavaru suurendamiseks on rakendatud mitmeid püügipiiranguid, eeskätt riikide majandusvööndis. Eesti kolhoositraalerid on püüdnud heeringat ka Läänemere lõuna- ja lääneosas.
Autor: Enn Oja
Allikas: Mereleksikon, 1996
