Inertsnavigatsioon
inertsnavigatsioon ingl inertial navigation [in`ööšäl nävigèjšön], lad inertia [inèrt(s)ia] navigation(is) [naavigaat(s)iòon(is)] - laeva asukoha, kiiruse, kursi ja triivi määramine keha inertsiomaduste alusel. Lugemi koordinaate täpsustab vurrseade, laeva kiirendust mõõdavad kiirendusmõõturid ja kiirenduse lugemeid täpsustab ning vajalikku teavet töötleb arvuti. Inertsvektori kahekordne integreerimine võimaldab leida laeva kiiruse ja asukoha. Inertsnavigatsioon on sõltumatu välistest teabeallikaist, nt tehiskaaslasest, taevakehast, kaldaraadiojaamast. Inertsnavigatsiooni tähtsus suurenes seoses allveelaevade arenguga. Inertsnavigatsiooni alged ulatuvad 1930ndatesse, mil Saksamaa ja NSVL, hiljem ka AÜ teadlased tegid vastavaid uurimusi. Algselt rakendati inertsnavigatsioonivahendeid rakettidel (W. Brauni poolt 2. MS-s), laevadest kasutati inertsnavigatsiooni esmakordselt AÜ allveelaevadel Nautilus [nootilös] ja Skate [skejt] veealusel polaarretkel 1958.a. Veealusel ümbermaailmareisil ulatus arvestusviga vaid mõnisaja meetrini. Kalliduse tõttu inertsnavigatsioonivahendeid kaubalaevadel ei kasutata.
Autor: Enn Oja
Allikas: Mereleksikon, 1996
