Erinevus lehekülje "Johann Mey" redaktsioonide vahel
(Uus lehekülg: ''''Johann Mey (Mei)''' (19.11.1867—05.05.1927) oli eesti merendustegelane, hüdrograaf ja sõjaväelane (kolonelleitnant). [[Pilt:Mei Johan.jpg|thumb|right|Johann Mey]...') |
(→Publikatsioone) |
||
| (ei näidata 3 kasutaja 3 vahepealset redaktsiooni) | |||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
| − | ''' | + | [[Pilt:MeiJohan.jpg|thumb|right|Johann Mey]] |
| + | '''Johann Mey (Mei)''' (19. november 1867 — 5. mai 1927) oli eesti merendustegelane, [[hüdrograaf]] ja sõjaväelane (kolonelleitnant). | ||
| − | [[ | + | ==Haridus== |
| + | Johann Mey sündis 19. novembril 1867 Hiiumaal Suuremõisa vallas meremehe perekonnas. 1882. aaastal lõpetas ta Tallinna IV Linnakooli ning järgmise aasta 1. märtsist algas alles 15-aastase noormehe meremehekarjäär kaubalaeval. Suviti merd sõites ja talvel [[Paldiski merekool|Paldiski]] ning Liibavi (Liepaja) merekoolis õppides omandas Johann Mei [[tüürimees|kaugsõidutüürimehe]] kutse. | ||
| + | |||
| + | ==Töö== | ||
| + | ===Liepajas=== | ||
| + | 1892. aastal sai ta kapteni koha Liibavi sõjasadama ehitustöödel. Noort laevajuhti huvitasid eelkõige süvendustööd ja [[sadam]]aehitus ning neis valdkondades asuski ta end täiendama. Tulevikku silmas pidades mõistis Johann Mei, et huvipakkuval elualal edaspidise tegevuse jätkamiseks on vaja omandada ohvitseri auaste. Seetõttu valmistus ta muu tegevuse kõrval ka ohvitserieksami sooritamiseks. 1897. aastal sooritaski juba ligi 30-aastane Johann Mei Peterburis Mereväe Kadetikorpuse juures ohvitserieksamid ja 3. augustil anti talle mereväelipniku auaste ning arvati reservi. Arvatavasti ei olnudki Johann Mei eriti huvitatud sõjaväelase karjäärist, kuid avardamaks võimalusi edaspidi edukalt töötada juba armsaks saanud erialal oli ohvitseri auaste igal juhul vajalik ja, nagu näitab sündmuste edasine käik, oli tal õigus. | ||
| − | + | Järgnevalt töötas Johann Mey peamiselt süvendustöödel ja sadamaehituse alal [[Liepaja sadam|Liibavi sadamas]]. Liibavis sündisid ka Johann ja Maria (sündinud Oengo) Mei lapsed: Peeter (1893–1941) – hilisem Eesti Vabariigi mereväeohvitser - ning tütred Christine (1895–1969), Lydia (1896–1965), Helene (1898) ja Natalie (1900–1975). Neist Helene suri lapseeas, teistest tütardest said hiljem tuntud kunstnikud. | |
| − | |||
| − | |||
| − | |||
| − | |||
| − | |||
| − | |||
| − | == | + | ===Venemaal=== |
| + | 9. veebruaril 1904 puhkenud Vene-Jaapani sõja tõttu kutsuti Johann Mei tegevteenistusse ning määrati Liibavi sõjasadama töödejuhatajaks ja ühtlasi kogenud laevajuhina [[aurik]]u TŠAIKA vahiohvitseriks. Pärast sõja lõppu ülendati Johann Mei 26. aprillist 1906 admiraliteedi alamleitnandiks ning määrati sama aasta 1. maist [[Soela väin]]a süvendatava kanali süvendus- ja mõõdistustööde juhatajaks. Nende tööde eduka lõpetamise eest ülendati ta 1. maist 1908 admiraliteedi leitnandiks ja määrati sama aasta septembris uuele ametikohale, töödejuhatajaks Tallinna sõjasadamasse. Tema ülesandeks jäid nii süvendus- kui ka mõõdistustööde kavandamine ja juhtimine. Järgnevail aastail töötas Johann Mei suviti Soome rannikusaarestikus [[laevatee]]de mõõdistamisel ja süvendustööde korraldamisel. Nende tööde tulemusel kanti kaartidele Barösundi, Barösund–Ekenäsi ja mitu Porkkala lähistel paiknevat strateegilist laevateed. Edukate süvendus- ja mõõdistustööde eest ülendati Johann Mei 16. aprillil 1912 admiraliteedi alamkapteniks. Enne Esimese maailmasõja algust, aprillist juunini 1914 saadeti alamkapten Johann Mei end täiendama Inglismaale, Hollandisse ja Saksamaale moodsate sadamaehitusseadmete ja –meetoditega tutvuma. Tagasi saabunud, jätkas ta tegevust Tallinna sadamas. Aasta lõpus ülendati Johann Mei admiraliteedi kapteniks ja määrati 1915. aasta 5. maist [[Väinameri|Väinamere]] (Muhu väina) strateegilise laevatee süvendus- ja mõõdistustööde juhatajaks. Tulemusliku tegevuse eest ülendati Johann Mei 1916. aasta detsembris admiraliteedi alampolkovnikuks. | ||
| + | |||
| + | Hea teenistuse eest autasustati Johann Meid Püha Stanislavi III ja II järgu ning Püha Anna III järgu ordeniga ning kaelaskantava suure kuldmedaliga. 1917. aasta 19. oktoobril evakueeriti Johann Mei Venemaa Ajutise Valitsuse korraldusel Tallinna sadama süvendus- ja ehituslaevastikuga Petrogradi. Tema Venemaal viibitud ligi kolmeaastasest perioodist pole seni midagi teada, kuid oletatakse, et ka neil aastail leiti talle erialast tööd jõgede ja kanalite mõõdistamisel ning süvendustöödel. | ||
| + | |||
| + | ===Eestis=== | ||
| + | 1920. aasta 15. juulil saabus Johann Mei optandina kodumaale tagasi. Lühikese puhkuse järel registreerus ta 27. augustil kui Venemaalt opteerunud endine ohvitser ning määrati 1. septembrist [[Eesti merevägi|Merejõudude]] juhataja staabi vanemaks käsundusohvitseriks ja kuu aja pärast, alates 9. oktoobrist kui asjatundja Traalerite Divisjoni ülemaks. Sellele ametikohale jäi ta kuni divisjoni likvideerimiseni ning alates 15. märtsist 1921 määrati ta Kindralstaabi Valitsuse Topo-Hüdrograafia Osakonna kartograafiks ja sama aasta juulis seoses ümberkorraldustega Kindralstaabi Valitsuse IV osakonna kartograafiks. Sama aasta 24. novembrist kehtestati Eesti Vabariigis uued sõjaväelised auastmed ja tema alampolkovniku auaste asendati kolonelleitnandi auastmega. Detsembris 1922, pärast enamlaste mässukatset, andis koos teiste sõjaväelastega truudusvande. 1923. aasta 1. juulist määratakse ta samasse vanemkartograafiks. | ||
| + | |||
| + | 1921. aastal korraldas Johann Mey merekaartide koostamist, sh juhtis ta kaartidele kantavate kohanimede täpsustamist ja kogumist rannarahva hulgas. Ta ei võtnud osa n-ö rutiinseist mõõdistustöödest [[Peipsi järv]]el 1921–22 a ega hiljem [[Soome laht|Soome lahel]]. Küll oli ta alates 1922. aastast tegev sadamate mõõdistamisel, täpsustas sadamate asukohti, pildistas sadamasissesõite ja laevasõiduks olulisi rannikuvaateid. | ||
| + | |||
| + | Kolonelleitnant Johann Mei oli viljakas kirjamees. Ta oli üks "Topo-Hüdrograafia aastaraamatu" koostajaid ja toimetajaid ning ka ise arvukate artiklite ja käsiraamatute autor. Kindralstaabi IV (Topo-Hüdrograafia) Osakonna ülesandel alustas Johann Mei 1925. aastal meresõidu käsiraamatu "Eesti Loots” koostamist. Tegelikke eeltöid ja materjali kogumist oli alustatud juba 1923. aastal. “Esti Loots” ongi see esmakordselt eestikeelsena ilmunud käsiraamat, mis jäädvustas Johann Mei nime Eesti meresõidu ajalukku. Kahjuks ei näinud ta ise seda suurepärast teost trükituna. 5. aprillil 1927, mõni päev pärast raamatu trükkiandmist suri kolonelleitnant Johann Mei 60. eluaastal Tallinnas Sõjaväehaiglas arteroskleroosi ja südamelihaste kroonilise põletiku tagajärjel. | ||
| + | |||
| + | ==Tunnustus== | ||
| + | *Püha Stanislavi III ja II järgu orden | ||
| + | *Püha Anna III järgu orden | ||
| + | *kaelaskantav suur kuldmedal | ||
| + | |||
| + | ==Publikatsioone== | ||
*Baltimere hüdrograafia. Laevandus nr. 4–5; 7–12, 1922 | *Baltimere hüdrograafia. Laevandus nr. 4–5; 7–12, 1922 | ||
*Eesti merekaartide kokkuseadmise ja väljatöötamise kord | *Eesti merekaartide kokkuseadmise ja väljatöötamise kord | ||
*Lühike ajaloolik ülevaade hüdrograafilisest meremõõtmisest Eesti vetes ja mis sel alal Eesti iseseisvuse ajal tehtud. Kindralstaabi IV osakonna Topo-hüdrograafia aastaraamat nr. 2, Tallinn, 1924. | *Lühike ajaloolik ülevaade hüdrograafilisest meremõõtmisest Eesti vetes ja mis sel alal Eesti iseseisvuse ajal tehtud. Kindralstaabi IV osakonna Topo-hüdrograafia aastaraamat nr. 2, Tallinn, 1924. | ||
*Inglise-Eesti meresõnastik. Tallinn, 1925 | *Inglise-Eesti meresõnastik. Tallinn, 1925 | ||
| − | *Topograafia ja kartograafia ajalooline arenemine ning selle praegune järg Eestis. Eesti Kindralstaabi IV | + | *Topograafia ja kartograafia ajalooline arenemine ning selle praegune järg Eestis. Eesti Kindralstaabi IV Osakonna publikatsioonid nr. 4. Topo-Hüdrograafia Aastaraamat 1926 |
| − | Osakonna publikatsioonid nr. 4. Topo-Hüdrograafia Aastaraamat 1926 | + | *Ülevaade hüdrograafilistest töödest Peipsi vetes 1923–1924 a. Eesti Kindralstaabi IV Osakonna publikatsioonid nr. 4. Topo-Hüdrograafia Aastaraamat 1926, Tallinn, 1926 |
| − | *Ülevaade hüdrograafilistest töödest Peipsi vetes 1923–1924 a Eesti Kindralstaabi IV Osakonna publikatsioonid nr. 4. Topo-Hüdrograafia Aastaraamat 1926, Tallinn, 1926 | ||
*Eesti Loots, Tallinn, 1927. | *Eesti Loots, Tallinn, 1927. | ||
| − | + | Autor: [[Jaan Lutt]] | |
==Galerii== | ==Galerii== | ||
Viimane redaktsioon: 23. november 2017, kell 12:56
Johann Mey (Mei) (19. november 1867 — 5. mai 1927) oli eesti merendustegelane, hüdrograaf ja sõjaväelane (kolonelleitnant).
Sisukord
Haridus
Johann Mey sündis 19. novembril 1867 Hiiumaal Suuremõisa vallas meremehe perekonnas. 1882. aaastal lõpetas ta Tallinna IV Linnakooli ning järgmise aasta 1. märtsist algas alles 15-aastase noormehe meremehekarjäär kaubalaeval. Suviti merd sõites ja talvel Paldiski ning Liibavi (Liepaja) merekoolis õppides omandas Johann Mei kaugsõidutüürimehe kutse.
Töö
Liepajas
1892. aastal sai ta kapteni koha Liibavi sõjasadama ehitustöödel. Noort laevajuhti huvitasid eelkõige süvendustööd ja sadamaehitus ning neis valdkondades asuski ta end täiendama. Tulevikku silmas pidades mõistis Johann Mei, et huvipakkuval elualal edaspidise tegevuse jätkamiseks on vaja omandada ohvitseri auaste. Seetõttu valmistus ta muu tegevuse kõrval ka ohvitserieksami sooritamiseks. 1897. aastal sooritaski juba ligi 30-aastane Johann Mei Peterburis Mereväe Kadetikorpuse juures ohvitserieksamid ja 3. augustil anti talle mereväelipniku auaste ning arvati reservi. Arvatavasti ei olnudki Johann Mei eriti huvitatud sõjaväelase karjäärist, kuid avardamaks võimalusi edaspidi edukalt töötada juba armsaks saanud erialal oli ohvitseri auaste igal juhul vajalik ja, nagu näitab sündmuste edasine käik, oli tal õigus.
Järgnevalt töötas Johann Mey peamiselt süvendustöödel ja sadamaehituse alal Liibavi sadamas. Liibavis sündisid ka Johann ja Maria (sündinud Oengo) Mei lapsed: Peeter (1893–1941) – hilisem Eesti Vabariigi mereväeohvitser - ning tütred Christine (1895–1969), Lydia (1896–1965), Helene (1898) ja Natalie (1900–1975). Neist Helene suri lapseeas, teistest tütardest said hiljem tuntud kunstnikud.
Venemaal
9. veebruaril 1904 puhkenud Vene-Jaapani sõja tõttu kutsuti Johann Mei tegevteenistusse ning määrati Liibavi sõjasadama töödejuhatajaks ja ühtlasi kogenud laevajuhina auriku TŠAIKA vahiohvitseriks. Pärast sõja lõppu ülendati Johann Mei 26. aprillist 1906 admiraliteedi alamleitnandiks ning määrati sama aasta 1. maist Soela väina süvendatava kanali süvendus- ja mõõdistustööde juhatajaks. Nende tööde eduka lõpetamise eest ülendati ta 1. maist 1908 admiraliteedi leitnandiks ja määrati sama aasta septembris uuele ametikohale, töödejuhatajaks Tallinna sõjasadamasse. Tema ülesandeks jäid nii süvendus- kui ka mõõdistustööde kavandamine ja juhtimine. Järgnevail aastail töötas Johann Mei suviti Soome rannikusaarestikus laevateede mõõdistamisel ja süvendustööde korraldamisel. Nende tööde tulemusel kanti kaartidele Barösundi, Barösund–Ekenäsi ja mitu Porkkala lähistel paiknevat strateegilist laevateed. Edukate süvendus- ja mõõdistustööde eest ülendati Johann Mei 16. aprillil 1912 admiraliteedi alamkapteniks. Enne Esimese maailmasõja algust, aprillist juunini 1914 saadeti alamkapten Johann Mei end täiendama Inglismaale, Hollandisse ja Saksamaale moodsate sadamaehitusseadmete ja –meetoditega tutvuma. Tagasi saabunud, jätkas ta tegevust Tallinna sadamas. Aasta lõpus ülendati Johann Mei admiraliteedi kapteniks ja määrati 1915. aasta 5. maist Väinamere (Muhu väina) strateegilise laevatee süvendus- ja mõõdistustööde juhatajaks. Tulemusliku tegevuse eest ülendati Johann Mei 1916. aasta detsembris admiraliteedi alampolkovnikuks.
Hea teenistuse eest autasustati Johann Meid Püha Stanislavi III ja II järgu ning Püha Anna III järgu ordeniga ning kaelaskantava suure kuldmedaliga. 1917. aasta 19. oktoobril evakueeriti Johann Mei Venemaa Ajutise Valitsuse korraldusel Tallinna sadama süvendus- ja ehituslaevastikuga Petrogradi. Tema Venemaal viibitud ligi kolmeaastasest perioodist pole seni midagi teada, kuid oletatakse, et ka neil aastail leiti talle erialast tööd jõgede ja kanalite mõõdistamisel ning süvendustöödel.
Eestis
1920. aasta 15. juulil saabus Johann Mei optandina kodumaale tagasi. Lühikese puhkuse järel registreerus ta 27. augustil kui Venemaalt opteerunud endine ohvitser ning määrati 1. septembrist Merejõudude juhataja staabi vanemaks käsundusohvitseriks ja kuu aja pärast, alates 9. oktoobrist kui asjatundja Traalerite Divisjoni ülemaks. Sellele ametikohale jäi ta kuni divisjoni likvideerimiseni ning alates 15. märtsist 1921 määrati ta Kindralstaabi Valitsuse Topo-Hüdrograafia Osakonna kartograafiks ja sama aasta juulis seoses ümberkorraldustega Kindralstaabi Valitsuse IV osakonna kartograafiks. Sama aasta 24. novembrist kehtestati Eesti Vabariigis uued sõjaväelised auastmed ja tema alampolkovniku auaste asendati kolonelleitnandi auastmega. Detsembris 1922, pärast enamlaste mässukatset, andis koos teiste sõjaväelastega truudusvande. 1923. aasta 1. juulist määratakse ta samasse vanemkartograafiks.
1921. aastal korraldas Johann Mey merekaartide koostamist, sh juhtis ta kaartidele kantavate kohanimede täpsustamist ja kogumist rannarahva hulgas. Ta ei võtnud osa n-ö rutiinseist mõõdistustöödest Peipsi järvel 1921–22 a ega hiljem Soome lahel. Küll oli ta alates 1922. aastast tegev sadamate mõõdistamisel, täpsustas sadamate asukohti, pildistas sadamasissesõite ja laevasõiduks olulisi rannikuvaateid.
Kolonelleitnant Johann Mei oli viljakas kirjamees. Ta oli üks "Topo-Hüdrograafia aastaraamatu" koostajaid ja toimetajaid ning ka ise arvukate artiklite ja käsiraamatute autor. Kindralstaabi IV (Topo-Hüdrograafia) Osakonna ülesandel alustas Johann Mei 1925. aastal meresõidu käsiraamatu "Eesti Loots” koostamist. Tegelikke eeltöid ja materjali kogumist oli alustatud juba 1923. aastal. “Esti Loots” ongi see esmakordselt eestikeelsena ilmunud käsiraamat, mis jäädvustas Johann Mei nime Eesti meresõidu ajalukku. Kahjuks ei näinud ta ise seda suurepärast teost trükituna. 5. aprillil 1927, mõni päev pärast raamatu trükkiandmist suri kolonelleitnant Johann Mei 60. eluaastal Tallinnas Sõjaväehaiglas arteroskleroosi ja südamelihaste kroonilise põletiku tagajärjel.
Tunnustus
- Püha Stanislavi III ja II järgu orden
- Püha Anna III järgu orden
- kaelaskantav suur kuldmedal
Publikatsioone
- Baltimere hüdrograafia. Laevandus nr. 4–5; 7–12, 1922
- Eesti merekaartide kokkuseadmise ja väljatöötamise kord
- Lühike ajaloolik ülevaade hüdrograafilisest meremõõtmisest Eesti vetes ja mis sel alal Eesti iseseisvuse ajal tehtud. Kindralstaabi IV osakonna Topo-hüdrograafia aastaraamat nr. 2, Tallinn, 1924.
- Inglise-Eesti meresõnastik. Tallinn, 1925
- Topograafia ja kartograafia ajalooline arenemine ning selle praegune järg Eestis. Eesti Kindralstaabi IV Osakonna publikatsioonid nr. 4. Topo-Hüdrograafia Aastaraamat 1926
- Ülevaade hüdrograafilistest töödest Peipsi vetes 1923–1924 a. Eesti Kindralstaabi IV Osakonna publikatsioonid nr. 4. Topo-Hüdrograafia Aastaraamat 1926, Tallinn, 1926
- Eesti Loots, Tallinn, 1927.
Autor: Jaan Lutt
Galerii
J. Mey välitöödel Saaremaal
J. Mey välitöödel
J. Mey välitöödel
J. Mey välitöödel Kuressaare sadamas
J. Mey hauatähis Rahumäe kalmistul
