Kalapüük

Allikas: Mereviki
Redaktsioon seisuga 23. juuli 2016, kell 00:48 kasutajalt Madli (arutelu | kaastöö) (lingid ja kategooria)
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)

Kalapüük on inimese vanimaid elatusalasid, see hõlmab ka mereselgrootute ja loivaliste püüki ning veekogudest taimse tooraine hankimist; tänapäeval ka harrastusala (kalasport).

Merekalapüügil eristatakse rannalähedast, avamere- ja kaugpüüki. Meresõidu- ja navigatsioonivahendite täiustumisega on merekalapüük rannavetest üha kaugemale laienenud.

Ajalugu

Nüüdisaja tähtsaim kalapüük – kaugpüük – sai Lääne-Euroopas alguse juba 16. sajandil, kui inglise, portugali, bretooni ja hispaania kalurid hakkasid püüdma kalarikkalt Newfoundlandi madalalt.

Eesti kalurid läksid esmakordselt kaugpüügile (heeringapüügile) Põhja-Atlandile 1932. aastal. 1980. aastate lõpul andis Eesti kalasaagi üldkogusest üle ¾ kalapüük Atlandi ja Vaiksel ookeanil. Kalapüügiekspeditsiooni koosseisu kuulub harilikult rühm üht tüüpi püügilaevu, baaslaev ning neid laevu teenindavad külmveo-, külmutus-töötlemis-, tank- ja päästelaevad.

Eesti avamerekalanduses Läänemerel kasutatakse traalpüüki, selle järjepidev areng algas Eestis 1951. aastal. 1960. aastate I poolel varustati kõik Läänemere traalerid kajaloodidega, see võimaldas põhjatraalide kasutamisel üle minna pelaagilistele traalnootadele (püütakse peamiselt räime ja kilu). Eesti laevade traalpüük on laienenud kogu Läänemerele, seda limiteeritakse rangelt rahvusvaheliste kokkulepetega nii piirkonniti kui liigiliselt. Traalerite mootorivõimsus on suurenenud 80 hobujõult 1950. aastail 300 hobujõuni, laevad töötavad aasta ringi. Eesti Läänemere traallaevastik on kuulunud algselt tervenisti kalurikolhoosidele, hiljem neist reorganiseeritud firmadele. Töö tõhususe suurenemine kalapüügi limiteerituse juures on kaasa toonud traallaevade üldarvu vähenemise.

Rannalähedane kalapüük on Eestis tuntud sajandite vältel kui randlaste tähtis elatusala (esimene püügikala oli räim). Seda soodustavad madal rannameri, mandri liigestatud rannajoon ja saarte rohkus. Põhja-Eesti kalurid kasutasid 14. sajandist 19. sajandi lõpuni püügikohtadena ka Soome saarte ja Uusimaa rannavett. Kasutati peamiselt mmitmesuguseid võrke, nooti, mõrdu ja õngi. Enne Teist maailmasõda oli Eestis rannalähedane püük põhiline: nt 1939. aastal oli 2159 mootor-, 2649 purje- ja 4571 aerupaati.

Eesti NSV-s tõrjus selle püügiviisi kõrvale kalalaevastiku paisutamine, halvavalt mõjus ka rannalähedaste piirkondade jäämine NSV Liidu erirežiimiga piiritsooni. Suurem majanduslik tähtsus on mootorpaatidega väiketraalpüügil ning kevad-suvisel seisevnootadega räimepüügil. Väikemõrdade, võrkude ja õngedega vääriskalapüügi maht on tunduvalt vähenenud. Sisevete varasem suur osatähtsus Eesti töönduslikus kalapüügis on nüüdseks paljukordselt kahanenud. Suurem osa sisevete kalasaagist püütakse Peipsil (tint, rääbis jm). Võrtsjärvel on teadlaste soovitusi järgides õnnestunud mõnevõrra suurendada vääriskalavaru ja –saaki tänu Võrtsjärve näidiskalamajandile. Vääriskalasaagi tunduva vähenemise tervikuna on põhjustanud ebaotstarbekas inimtegevus.

Kalapüügilaevad

Püügilaevadest on olulisimad suured külmutustraalerid. Neil nüüdisaegsete kalaluurevahenditega laevadel kasutatakse nii pelaagilisi kui põhjatraalnooti, mis lastakse merre ning tõstetakse loomusega laeva mööda kaldteed ehk slippi - see on ahtritraalimine. Traalnootade ava horisontaalläbimõõt võib ulatuda üle 100 m. Suurte püügilaevade laevapered töötavad merel järjest kuni 6 kuud, kütuse ja proviandivaru võimaldab laevadel järjest töötada kuni 80 päeva.

Keskmised kalapüügilaevad kasutavad kalapüügil harilikult seinnooti või traali. Kalapüük nende laevadega sõltub baas- ja külmveolaevadest. Püügiaja kadude vähendamiseks tuuakse kaugpüügilaeva vahetusmeeskond kohale (ja viiakse eelmine ära) sageli lennukiga. Kaugpüügieksepeditsioonid töötavad ookeanil aasta ringi, väiksemad laevaremonditööd tehakse püügirajooni lähedastes teiste riikide sadamates. Eesti kalureid on teenindatud näiteks Callaos. Ookeanikala saagis on piirkonniti suuri liigilisi ja hooajalisi erinevusi. Tööolud kalapüügil muutusid tunduvalt keerukamaks pärast 200-miiliste majandusvööndite kehtestamist 1977. aastal, kuid see andis tõuke uurimistööde laiendamiseks mandrilavast kaugemates ja seni vähem uuritud ookeanipiirkondades.

Avamerekalapüügiks kasutatakse harilikult väikesi, harvem keskmisi kalapüügilaevu. Töötades kodusadamale lähemal, ei vajata suuri kütuse- jm varu nagu kaugpüügil. Saak antakse üle merel vastuvõtulaevale või tuuakse püügilaeval sadamasse.

MERLE2.jpg See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.