Kiil

Kiil (holl kiel), 1. laeva pikitasandis paiknev laevapõhja põhitala. Puit- ja komposiitlaeva kiil on laevapõhjast välja ulatuv pikk pruss, mille esiots on ühendatud vöörtäävi ja tagaots ahtertääviga. Kiilu peale kinnitatakse kaared, külgedele põhjaplangutus ning alla looskiil. Suurel puitlaeval koosneb kiil kahest või kolmest kiiluluku (kiilupleisi) abil otsakuti ühendatud prussist. Metall-laeva kiil koosneb metallplaatidest rõht- ja püstkiilust, topeltpõhjaga laevadel ka keskm., teise põhja lehest. Väikestel metall-laevadel võib olla plaadistusest allapoole ulatuv latt- või karpkiil, mis kaitseb laeva keret vastu põhja puutumisel. Õõtsumise vähendamiseks on paljudel laevadel kimmikiilud. Vt ka jahikiil. – 2. ka emapuu, ema, põhjapuu, paadi põhjapikitugi, millele kinnitub paadi sõrestik. Tehti Eesti põhjarannikul kuusest, Lääne-Eestis rohkem tammest, ka männist. Umbes 15 cm läbimõõduga kandiliseks tahutud kiilule anti läbilõikes T-kuju. Rõhtsalt kahele poole ulatuvad 2,5—4 cm laiused ülaääred (põhjasuled, ema ääred) on esimeste põhjalaudade kinnitamiseks. Kiilu alla löödi puuliist (tald, trae) kaitseks kulumise vastu.

Allikas: Mereleksikon, 1996