Mast

Mast (germaani) purjeka seisevtaglase tähtsaim, seda ülalhoidev peel. Kahvelpurjestusega mast koosneb kahest osast – alamastist ja tengist. Raapurjestusega mastil on alamast ja kaks või enam tengi. Alamast toetub kannaga (mastikand) kiilsoni peal olevale alusele (stepsile) ja läbib tekki mastiava kaudu. Teki alla jäävat masti osa nimetatakse mastijalaks. Alamasti ülaosas asuvad saalingud ja eeselkopp. Selle ja saalingu vaheline masti osa on alamasti topp. Marss-saalingule toetub marssteng ja läbib eeselkoppi. Marsstengi ülaosas paiknevad praamsaaling ja marsseeselkopp. Praamsaalingult kulgeb läbi marsseeselkopi pikk peel, mille alumine osa on praam- ja ülemine roilteng. Selle topil paikneb mastinupp. Suure purjelaeva terastorust masti, millel on alamast ja teng ühes tükis, nimetatakse paalmastiks. Ühest peelist koosnev tengita, tömbi topiga mast on sigarm. Eestpoolt toestavad masti taagid (taak) (jahil ka tagantpoolt, jahitaagid jahitaak), külgedelt vandid ja tengvandid. Külgedelt ja pooltagant toestavad masti parduunid. Masti nimetus (fokkmast, grootmast, besaanmast) tuleneb purjeka tüübist ja masti asukohast laeval. Eesti kalapaatide mastid tehti harilikult kuusepuust ja paigutati ninast u 1/3 paadi üldpikkuse kaugusele. Suurtel kalapaatidel, nt viislaidadel, võis olla ka 2 masti, sel juhul paiknes esimene ninas. Sellised mastid olid 5—6 m kõrgused, neid sai ära võtta, jõudeajal hoiti neid koos ümbermähitud purjedega võrgumajades. Masti kinnituseks oli paadi põhjas kiilule löödud puitklots – mastikand (ka mastijalg, kanna- ehk kabjalaud). Mast läbis mastipiida (piit), milles oli sellekohane auk või raudkrambiga õnarus. Esimene kinnitati krambiga kanna külge või risti üle paadinina asetatud laua õnarusse. Masti ülaosa toestati vantide ja taakidega. Vt ka laadmast, sammasmast, signaalmast.

Allikas: Mereleksikon, 1996