Merereostus

Allikas: Mereviki

Merereostus on mere saastatus.

Merevett reostavad tehis-, samuti looduslikud ained, kui nende kogus ületab teatud ajal ja kohas tavaliseks peetava taseme. Peale keemilise reostuse eristatakse bioloogilist rostust, kus reostajateks on patogeensed mikroorganismid. Termaalne reostus tekib elektrijaamade jahutusveest, mis suurendab selle mõjualal vee soojustaset.

Kitsamas mõttes on merereostus ainete sattumine merre inimtegevuse tagajärjel, kui sellega kaasneb või võib kaasneda kahjulikke mõjutusi inimese tervisele, mere elukeskkonnale ning muudele merega seostuvatele inimtegevuse valdkondadele, näiteks kalandus, ranna- ja merepuhkus. Inimtegevuse eri valdkondades esitatakse merevee puhtusele erinevaid nõudeid, seepärast on reostuse aste suhteline mõiste. Ohtlikemad on reoained, mis suhteliselt väikestes kogustes võivad põhjustada suure mereala pikaajalist reostumist, näiteks mürgiste ja kiirituslike õlidega.

Oluliseks peetakse reoainete merresattumise viisi. Punktallikad, näiteks heitveekogurid, avariilasud laevadelt, mõjutavad merekeskkonda kiiresti ning märgatavalt, ehkki mõjuala võib olla väike. Hajutatud allikad, näiteks juurdekanne õhust, võivad mõju avaldada aeglasemalt, kuid põhjustada pikema aja jooksul olulisi muutusi merealadel. Seni suurim merereostus juhtus 1991. aastal Pärsia lahel, kui Kuveidi vabastussõjas (teises Lahesõjas) Kuveidi vallutanud Iraak lasi taganedes tahtlikult merre tuhandeid tonne toorõli. Veepinnale jääv reostus kõrvaldatakse reostuskorjelaevadega, õlikiht lahustatakse keemiliselt.

MERLE2.jpg See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.