Erinevus lehekülje "Paadiehitus" redaktsioonide vahel
(New page: '''paadiehitus''' - paatide käsitsi valmistamine. Paadiehitus ulatub esiaega, eestlaste vanim paat oli ilmselt ühest puust õõnestatud ruhi. Veel 20. sajandi algul tegid randlased ise l...) |
P (2 redaktsiooni) |
||
| (ei näidata ühe teise kasutaja üht vahepealset redaktsiooni) | |||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
| − | ''' | + | '''Paadiehitus''' on [[paat]]ide käsitsi valmistamine. Paadiehitus ulatub esiaega, eestlaste vanim paat oli ilmselt ühest puust õõnestatud [[ruhi]]. Veel 20. sajandi algul tegid randlased ise laudpaate. Suuremad ja paremad [[kalapaat|kalapaadid]] valmistas [[paadimeister]], tellija andis talle puidu ning abistas ehitamisel. 1930ndail hakkasid kalurid ka paate ostma. |
| + | |||
| + | Kalapaadid valmistati männi-, harvem tamme- või haavalaudadest, [[mast]] ja [[aer]]ud kuusest. Paadipuude varumisel peeti kinni uskumuslikest tavadest, mis aitas saada head saaki ning vältida mereõnnetusi. Lauad tehti algul kirvega, 19. sajandi teisest poolest saeti suure käsisaega, hiljem saeti laudu juba saeveskis. Naelad sepistas külasepp. Paate ehitati suvekuudel rannas või taluõuel, harvem kuuris või rehe all. Esmalt tahuti ning pandi paika [[kiil]], selle külge jäeti vanemal ajal tugev juurikas esi[[tääv]]iks, uuemal ajal tapiti tääv kiilu külge. Järgnes küljelaudade (laidade) paigaldamine (laiutamine). Kerekuju võrdkumeruse tagamiseks kasutati sabloneid. Painduvuse suurendamiseks leotati laudu meres ja seejärel soojendati lõkkel. 1880-1890 tuli kasutusele aurukast. Aurutamise järel lauad painutati. Painutamiseks kasutati 1,5-2 meetrist latti, mille lõhesse torgati laud ning siis keerati. Väiksema painde tekitamiseks kasutati painepakku. Painutatud laud tahuti (varati) parajaks, asetati paigale ja kinnitati puust pihtidega (pihiti). Lauad paigutati 1-1,5 tolli laiuselt ülekuti ja löödi kinni paadinaeltega väljast sissepoole. Järgnes kaaritamine - [[kaar]]te paigutamine paadi sisse ja nende kinnitamine laudade külge puupulkadega. Kaared raiuti sobiva kujuga puust (nn kontkaared). 1920ndail hakati neid ka painutama. Seejärel paigaldati pardapuu, mille külge kinnitati [[tull]]id. [[Parras]]tevahelise nurga tugevdamiseks pandi paadininna ja -pärra V-kujuline klots. Laia päraga paadi päranurkadesse (kempadesse) pandi samuti klotsid (kempajuured). Paadi sisse asetati tavaliselt kolm istelauda (piita), välisküljele kõige laiemasse kohta kulumise vastu külgvitsad. Lõpuks paat takutati ja tõrvati, purjepaadile lisati [[purjestus]]. | ||
Autor: Enn Oja | Autor: Enn Oja | ||
| − | + | {{mereleksikon}} | |
| − | + | [[Kategooria:Paadiehitus| ]] | |
| − | |||
| − | |||
| − | |||
| − | |||
| − | |||
| − | |||
Viimane redaktsioon: 18. veebruar 2015, kell 18:23
Paadiehitus on paatide käsitsi valmistamine. Paadiehitus ulatub esiaega, eestlaste vanim paat oli ilmselt ühest puust õõnestatud ruhi. Veel 20. sajandi algul tegid randlased ise laudpaate. Suuremad ja paremad kalapaadid valmistas paadimeister, tellija andis talle puidu ning abistas ehitamisel. 1930ndail hakkasid kalurid ka paate ostma.
Kalapaadid valmistati männi-, harvem tamme- või haavalaudadest, mast ja aerud kuusest. Paadipuude varumisel peeti kinni uskumuslikest tavadest, mis aitas saada head saaki ning vältida mereõnnetusi. Lauad tehti algul kirvega, 19. sajandi teisest poolest saeti suure käsisaega, hiljem saeti laudu juba saeveskis. Naelad sepistas külasepp. Paate ehitati suvekuudel rannas või taluõuel, harvem kuuris või rehe all. Esmalt tahuti ning pandi paika kiil, selle külge jäeti vanemal ajal tugev juurikas esitääviks, uuemal ajal tapiti tääv kiilu külge. Järgnes küljelaudade (laidade) paigaldamine (laiutamine). Kerekuju võrdkumeruse tagamiseks kasutati sabloneid. Painduvuse suurendamiseks leotati laudu meres ja seejärel soojendati lõkkel. 1880-1890 tuli kasutusele aurukast. Aurutamise järel lauad painutati. Painutamiseks kasutati 1,5-2 meetrist latti, mille lõhesse torgati laud ning siis keerati. Väiksema painde tekitamiseks kasutati painepakku. Painutatud laud tahuti (varati) parajaks, asetati paigale ja kinnitati puust pihtidega (pihiti). Lauad paigutati 1-1,5 tolli laiuselt ülekuti ja löödi kinni paadinaeltega väljast sissepoole. Järgnes kaaritamine - kaarte paigutamine paadi sisse ja nende kinnitamine laudade külge puupulkadega. Kaared raiuti sobiva kujuga puust (nn kontkaared). 1920ndail hakati neid ka painutama. Seejärel paigaldati pardapuu, mille külge kinnitati tullid. Parrastevahelise nurga tugevdamiseks pandi paadininna ja -pärra V-kujuline klots. Laia päraga paadi päranurkadesse (kempadesse) pandi samuti klotsid (kempajuured). Paadi sisse asetati tavaliselt kolm istelauda (piita), välisküljele kõige laiemasse kohta kulumise vastu külgvitsad. Lõpuks paat takutati ja tõrvati, purjepaadile lisati purjestus.
Autor: Enn Oja
|
See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal. |
