Tallinn-Helsingi laevaliin
Laevaliin Tallinn-Helsingi avati uuesti 1965. aastal.
Sisukord
Uus algus
7. juunil 1965 alustas Nõukogude Liidule kuulunud reisilaev VANEMUINE liiklust Tallinn-Helsingi liinil. Tegelikult sõitsid laevaga soomlased, sest eestlaste Soome reisimine algas aastaid hiljem. Soomlastele muutsid reisimise ebamugavaks kõigepealt viisaregulatsioonid ning ranged piiri- ja tollieeskirjad. Soome ajalehed korjati neilt piiril ära, Eestisse saabusid nad suurte, isegi 200-liikmeliste rühmadena. KGB oli käskinud eestlastest giididel soomlasi tähelepanelikult jälgida ning ette kanda igast üksikust turistist. Soomlased liikusid tollal peamiselt rühmas ning neid ei lastud Tallinna vanalinnast kaugemale Eestisse.
VANEMUINE asendati 1970. aastal TALLINNAGA, kuid alles 1980. aastal alustanud GEORG OTS sarnanes kuigipalju soomlastele palju tuttavamate Rootsi vahet sõitvate laevadega. Muus osas erines Eestisse reisimine olulisel määral Rootsi sõitmisest. Eestisse tulijalt küsiti passi ja viisat ning suur osa turiste saabus rühmades. Huvi „uue” sihtkoha vastu piisas. Odavad hinnad ja võimalus mustalt tehinguid sooritada meelitasid, kuigi lõpuks polnudki suurt muud kaasa osta kui alkoholi. Reisijate arvu kasv tõi Tallinna uusi ehitisi: valmis hotell Viru, ehitati juurde kauplusi ning arendati reisisadamat. Kõige hullem viinaturismi aeg saabus 1980. aastatel. Purjus turistide otsimine oli rühmajuhtidel siiski suhteliselt lihtne, sest restorane, kust neid leida, oli vähe. Veel tolgi ajal oli sadamahoone tagasihoidlik, piiriületus vaevarikas ja aeganõudev ning osa giide ja bussijuhte ebaviisakad. Eestlased pääsesid pikka aega Soome vaid ametlike delegatsioonide liikmetena.
Huvitavat
„Kui käiku läks laevaliin Tallinn–Helsingi, veeti Kalevisse eriti palju delegatsioone naaberriigist. Eks delegatsiooni ikka juhtus selliseid lõbusamas tujus selle, kes kadusid tehase peal ringi jalutades. Külaliste vastuvõtjad aga vastutasid nende eest oma peaga. Otsiti siis neid kadunud hingi taga mööda tehast. Vahel leiti lõbusamas tujus sellid valikšokolaadi jaoskonnas kauplemas, et kas saaks kulbiga likööritäidist degusteerida. Valikšokolaadi jaoskonnas tehti käsitööd ning sinna olid alati ka eriti kenad neiud tööle sattunud. Vahel juhtus sedagi, et mõni külaline ei püsinud jalul või vajas eelkõige meditsiinipunkti abi.’’ (Otto Kubo.Nõukogude aeg ja inimene. Tallinn 2004, lk 181)
”Meie sõit kulges vaevata laevaga „Georg Ots”, kuid eestlaste jaoks oli Soome tulek tõsine töö. Kõigepealt taotleti kuude kaupa reisimiseks luba. Kui see ka anti, siis võidi viimasel hetkel ikkagi tühistada. - - Ei tulnud kõne allagi, et Soome laevaga sõita, „Georg Ots” oli mõeldud kõrgemast klassist reisijate jaoks. Reis Soome algas rongiga läbi Moskva. Sinna jäädi ööpäevaks, et teha olulisi ettevalmistusi. Tavapass va-hetati välismaapassi vastu. - - Ära minnes pidid meie sõbrad kasutama sama marsruuti.’’ (Jaakko Syrjämäki. Jäätynyttä tutkijavaihtoa. „Yliopistolainen” 1996, nr 7
Vabam reisimine
1988. aasta lõpupoole ja 1989. aastal hakati Nõukogude Liidu välispassi kergemini väljastama, kuigi Soome viisat tuli taotleda veel tolleaegsest Leningradis asuvast Soome konsulaadist. Ent siis osutus võimalikuks GEORG OTSAGA Soome reisida juba ka neil eestlastel, kel oli Soomes küllakutsuja ja seetõttu võimalik viisa saada. Rublaaja lõpupoole, aastail 1990-1992 kasutasid eestlased ka tolle ajajärgu sünnitatud valuutavaba vahetusturismi, mis võimaldas laevareise Helsingisse nii kooliklassidele ja spordirühmadele kui ka näiteks õpetajate ja muuseumitöötajate rühmadele.
Parvlaevad
Kiirlaevad
Uued Eesti reisilaevad
Allikad: Eesti Meremuuseumi ja Soome Forum Marinumi ühisnäituse „Tallinna laevad” materjalid
