Tiiburlaev

Tiiburlaev on laev, mille kere alla on kinnitatud tiivad.

Tiiburlaeva liikumisel tõstab tiibade tekitatud hüdrodünaamiline jõud laevakere veepinna kohale, liikumistakistus väheneb ja saavutatakse suur kiirus. Tiivad võivad liikumisel olla kas täiesti vee all (tõstejõudu reguleeritakse, muutes sellekohaste automaatseadmete abil nende kallet), ulatuda osaliselt veest välja (püstriiuli- või V-kujulised, isereguleeruva tõstejõuga) või toimida veesuusa põhimõttel.

Ajalugu

Esimene patent tiiburlaeva ehitamiseks anti välja 1891. aastal ja esimese tiiburlaeva ehitas 1898. aastal itaallane E. Forlanini. 1906. aastal saavutati kiirus 40 sõlme, 1918. aastal 61,5 sõlme. Praktiliseks kasutamiseks sobivate tiiburlaevade konstrueerimist alustati 1930. aastate lõpul.

Sõjalaevana rakendasid tiiburlaeva esimesena sakslased, kes II maailmasõjas katsetasid mitut allveetiibadega valve- ja torpeedokaatrit. NSV Liidu tiiburlaev RAKETA valmis 1957. Nüüdisajal kasutatakse tiiburlaevu rohkesti reisijate veoks ja sõjalaevastikus (raketikaatrid, allveelaevahävitajad, piirivalvelaevad), nende mass on kuni 330 t, kiirus 60—70 sõlme.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.

Tiiburlaevad Eestis

Juunis 1990 aastate algul alustas Helta tiiburlaevadega reisijatevedu ka Tallinna-Helsingi liinil, järgmisel aastal asendus see laevakompaniiga Festa. 1994. aastal olevat tiiburitega veetud 150 000 inimest. Püsivamalt vedas reisijaid tiiburitega Inreko, hilisem Lindaliini AS, mis müüs viimase tiiburi 2008. aastal.