Triivpüük

Triivpüük, ajupüük, passiivne kalapüügiviis, mille puhul püünistena kasut. triivvõrke, mis asetatakse jadana kala liikumisteele. Jadas võib olla 100-150 võrku, mis on kinnitatud juhtköiele. Jada asetussügavuse määrab poinööride pikkus. Olenevalt kala liikumissügavusest on poinööride pikkus hrl. 0—100 m. Eriti efektiivne on triivpüük suurtes parvedes liikuva kala (nt heeringa) püügil. Triivpüügi eelised on vähene energiamahukus ja kõrge selektiivsus. Hrl. heidetakse triivvõrgud merre õhtuvidevikus. Öösel laev koos temale juhtköie abil kinnitatud võrgujadaga triivib tuulte ja hoovuste mõjul. Hommikul võetakse võrgud merest välja. Triivpüügi kõrgperiood oli 1950.—60. aastail, kui sel viisil püüti Põhja-Atlandi heeringat (ka Eesti kalurid). Nüüdisajal on triivpüük kasutusel vähesel määral Norras, Jaapanis ja veel mõnes riigis. Läänemeres ja Venemaa Kaug-Idas püütakse triivvõrkudega pms. lõhelisi (lõhepüük), Vaikse ookeani avaosas pms tuuni. Triivvõrgud on ohtlikud mereloomadele (eriti palju hukkub neid Vaikse ookeani lõunaosas). – Triivpüük võeti esmalt kasutusele Põhjamerel, Läänemere lõunaosa kaudu levis ta 19. saj I poolel Eestisse – esmalt Sõrve ja Hiiumaale. Oli kasutusel põhil. Avamere rannikul Saaremaal, Hiiumaal, Soome lahes ja rannikul, Pärnust S-s ja Suures väinas. Püüti pms sügisöödel. Enne mootorpaadi kasutuselevõttu oli triivpüük eluohtlikemaid püügiviise, põhil. Püüti räime ja kilu. Murdeti: ajul käimine, pinetamine, triivamine.

Allikas: Mereleksikon, 1996