Vöör

Vöör (rts för), ka käil, nina, laevakere esiots. Vööri kujust olenevad vee- ja lainetakistus laeva liikumisele, lainetõus jm. mereomadused. Enamikul laevadel paikneb vööris eesmine tekiehitis pakk, mis suurendab vööriosa ujuvust ja kaitseb tekki üleuhtumise eest. Paki all paikneb vöörpiik, eespool lõpeb vöör vöörtääviga. Vööris on kaartel lühem samm (kaaresamm) ja nad on toestatud lisaks flooridele ja tavalistele piimidele ka ruumipiimidega. Eristatakse mitut vööritüüpi. Püstvöör on jõelaevadel ja vanadel aurikutel. Sellise vööriga laev tõuseb halvasti lainele ja võtab tekile palju vett. Kaldvöör annab laevakerele voolujoonelise ja edasipürgiva kuju ning suurendab ohutust kokkupõrkel. Mida laiemale sirutuvad V-kujuliste kaarte ülaotsad, seda vähem satub lainelöökidest tekile vett, kuid tarindeis tekivad suured pinged. U-kujuliste kaartega vöör on suurtel laevadel, millel puudub vööripulb, ning jõelaevadel, lusikvöör väikestel kalalaevadel, kliprivöör purjelaevadel (klipper). Lennukikandjate, tõukurpuksiiride ja tõste- ja kaablilaevade jmt. Eriotstarbeliste laevade vööri kuju ja ehituse määrab nende laevade eripära. Vt. ka jäämurdevöör, pirnvöör.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.