Batüskaaf - Redigeerimiste ajalugu

Tauri: 3 redaktsiooni

2015-02-18T13:19:50Z

3 redaktsiooni

TauriR: toim

2014-02-01T17:45:00Z

toim

Malle – 19. september 2011, kell 10:28

2011-09-19T10:28:47Z

Malle: New page: '''Batüskaaf''' (kr ''bathys'' ’sügav’ + ''skaphos'' ’laev’), autonoomne aparaat süvavette laskumiseks ning süvamereuuringute tegemiseks. Batüskaafi põhiosad on bensiiniga t...

2011-09-19T10:26:32Z

New page: '''Batüskaaf''' (kr ''bathys'' ’sügav’ + ''skaphos'' ’laev’), autonoomne aparaat süvavette laskumiseks ning süvamereuuringute tegemiseks. Batüskaafi põhiosad on bensiiniga t...

Uus lehekülg

'''Batüskaaf''' (kr ''bathys'' ’sügav’ + ''skaphos'' ’laev’), autonoomne aparaat süvavette laskumiseks ning süvamereuuringute tegemiseks. Batüskaafi põhiosad on bensiiniga täidetud metallkorpus (ujuk) ja selle külge kinnitatud tugev, illuminaatoritega gondel, mis mahutab inimesi ja uurimisaparatuuri. Harilikult on batüskaafil energiaseade, sidesüsteem, hüdrolokaator, vurrkompass, mõõteriistad, välisvalgustid, hüdrauliline manipulaator ning filmi- ja telekaamerad. Batüskaafi püstsihilist liikumist (vee alla laskumist ja pinnale tõusmist) võimaldab tahke ballast. Kui ballasti vähendatakse, hakkab batüskaaf tõusma. Ujuvust reguleeritakse ka bensiini ujukist välja lastes. Rõhtsihis liigub batüskaaf elektrimootoritega käitatavate sõukruvide abil.Esimese batüskaafi „FNRS-2“ (katsetati 1948 Roheneeme saarte juures) projekteeris šveitsi füüsik A. Piccard. 1953 lasti vette batüskaafid „FNRS-3“ ja „Trieste“, viimasega laskus A. Piccard 1953 Türreeni meres 3150 m sügavusse. 1958 müüdi „Trieste“ USA-sse, kus see valmistati ette ookeani suurimasse sügavusse laskumiseks. 23. I 1960 laskusid A. Piccardi poeg J. Piccard (s. 1922) ja USA mereväeleitnant D. Walsh (s. 1931) „Triestega“ Vaike ookeani Mariaani süvikus 10 910 m sügavusse. 1964 „Trieste“ moderniseeriti ja nimetati „Trieste-2“ (lubatud sukeldusmissügavus 6100 m).

{{Mereleksikon}}

←Vanem redaktsioon		Redaktsioon: 1. veebruar 2014, kell 17:45
1. rida:		1. rida:
−	'''Batüskaaf''' (kr ''bathys'' ’sügav’ + ''skaphos'' ’laev’), autonoomne aparaat süvavette laskumiseks ning süvamereuuringute tegemiseks. Batüskaafi põhiosad on bensiiniga täidetud metallkorpus (ujuk) ja selle külge kinnitatud tugev, ~~illuminaatoritega~~ gondel, mis mahutab inimesi ja uurimisaparatuuri. Harilikult on batüskaafil energiaseade, sidesüsteem, hüdrolokaator, vurrkompass, mõõteriistad, välisvalgustid, hüdrauliline manipulaator ning filmi- ja telekaamerad. Batüskaafi püstsihilist liikumist (vee alla laskumist ja pinnale tõusmist) võimaldab tahke ballast. Kui ballasti vähendatakse, hakkab batüskaaf tõusma. Ujuvust reguleeritakse ka bensiini ujukist välja lastes. Rõhtsihis liigub batüskaaf elektrimootoritega käitatavate ~~sõukruvide~~ abil.Esimese batüskaafi ~~„FNRS~~-2“ (katsetati 1948 Roheneeme saarte juures) projekteeris šveitsi füüsik A. Piccard. 1953 lasti vette batüskaafid ~~„FNRS~~-3“ ja ~~„Trieste“~~, viimasega laskus A. Piccard 1953 Türreeni meres 3150 m sügavusse. 1958 müüdi ~~„Trieste“~~ USA-sse, kus see valmistati ette ookeani suurimasse sügavusse laskumiseks. 23. I 1960 laskusid A. Piccardi poeg J. Piccard (s. ~~1922~~) ja USA ~~mereväeleitnant~~ D. Walsh (s. ~~1931~~) ~~„Triestega“~~ Vaikse ookeani Mariaani süvikus 10 910 m sügavusse. 1964 ~~„Trieste“~~ moderniseeriti ja nimetati ~~„Trieste~~-2“ (lubatud sukeldusmissügavus 6100 m).	+	'''Batüskaaf''' (kreeka ''bathys'' ’sügav’ + ''skaphos'' ’laev’) on autonoomne aparaat süvavette laskumiseks ning süvamereuuringute tegemiseks.
		+
		+	Batüskaafi põhiosad on bensiiniga täidetud metallkorpus ([[ujuk]]) ja selle külge kinnitatud tugev, [[illuminaator]]itega gondel, mis mahutab inimesi ja uurimisaparatuuri. Harilikult on batüskaafil energiaseade, sidesüsteem, hüdrolokaator, [[vurrkompass]], mõõteriistad, välisvalgustid, hüdrauliline manipulaator ning filmi- ja telekaamerad.
		+
		+	Batüskaafi püstsihilist liikumist (vee alla laskumist ja pinnale tõusmist) võimaldab tahke [[ballast]]. Kui ballasti vähendatakse, hakkab batüskaaf tõusma. Ujuvust reguleeritakse ka bensiini ujukist välja lastes. Rõhtsihis liigub batüskaaf elektrimootoritega käitatavate [[sõukruvi]]de abil.
		+
		+	Esimese batüskaafi FNRS-2 (katsetati 1948. aastal Roheneeme saarte juures) projekteeris šveitsi füüsik A. Piccard. 1953. aastal lasti vette batüskaafid FNRS-3 ja Trieste, viimasega laskus A. Piccard 1953. aastal Türreeni meres 3150 meetri sügavusse. 1958. aastal müüdi Trieste USA-sse, kus see valmistati ette ookeani suurimasse sügavusse laskumiseks. 23. jaanuaril 1960 laskusid A. Piccardi poeg J. Piccard (sündinud 1922. aastal) ja USA mereväe[[leitnant]] D. Walsh (sündinud 1931. aastal) Triestega Vaikse ookeani Mariaani süvikus 10 910 meetri sügavusse. 1964. aastal Trieste moderniseeriti ja nimetati Trieste-2 (lubatud sukeldusmissügavus 6100 meetrit).

	{{Mereleksikon}}		{{Mereleksikon}}

←Vanem redaktsioon		Redaktsioon: 19. september 2011, kell 10:28
1. rida:		1. rida:
−	'''Batüskaaf''' (kr ''bathys'' ’sügav’ + ''skaphos'' ’laev’), autonoomne aparaat süvavette laskumiseks ning süvamereuuringute tegemiseks. Batüskaafi põhiosad on bensiiniga täidetud metallkorpus (ujuk) ja selle külge kinnitatud tugev, illuminaatoritega gondel, mis mahutab inimesi ja uurimisaparatuuri. Harilikult on batüskaafil energiaseade, sidesüsteem, hüdrolokaator, vurrkompass, mõõteriistad, välisvalgustid, hüdrauliline manipulaator ning filmi- ja telekaamerad. Batüskaafi püstsihilist liikumist (vee alla laskumist ja pinnale tõusmist) võimaldab tahke ballast. Kui ballasti vähendatakse, hakkab batüskaaf tõusma. Ujuvust reguleeritakse ka bensiini ujukist välja lastes. Rõhtsihis liigub batüskaaf elektrimootoritega käitatavate sõukruvide abil.Esimese batüskaafi „FNRS-2“ (katsetati 1948 Roheneeme saarte juures) projekteeris šveitsi füüsik A. Piccard. 1953 lasti vette batüskaafid „FNRS-3“ ja „Trieste“, viimasega laskus A. Piccard 1953 Türreeni meres 3150 m sügavusse. 1958 müüdi „Trieste“ USA-sse, kus see valmistati ette ookeani suurimasse sügavusse laskumiseks. 23. I 1960 laskusid A. Piccardi poeg J. Piccard (s. 1922) ja USA mereväeleitnant D. Walsh (s. 1931) „Triestega“ ~~Vaike~~ ookeani Mariaani süvikus 10 910 m sügavusse. 1964 „Trieste“ moderniseeriti ja nimetati „Trieste-2“ (lubatud sukeldusmissügavus 6100 m).	+	'''Batüskaaf''' (kr ''bathys'' ’sügav’ + ''skaphos'' ’laev’), autonoomne aparaat süvavette laskumiseks ning süvamereuuringute tegemiseks. Batüskaafi põhiosad on bensiiniga täidetud metallkorpus (ujuk) ja selle külge kinnitatud tugev, illuminaatoritega gondel, mis mahutab inimesi ja uurimisaparatuuri. Harilikult on batüskaafil energiaseade, sidesüsteem, hüdrolokaator, vurrkompass, mõõteriistad, välisvalgustid, hüdrauliline manipulaator ning filmi- ja telekaamerad. Batüskaafi püstsihilist liikumist (vee alla laskumist ja pinnale tõusmist) võimaldab tahke ballast. Kui ballasti vähendatakse, hakkab batüskaaf tõusma. Ujuvust reguleeritakse ka bensiini ujukist välja lastes. Rõhtsihis liigub batüskaaf elektrimootoritega käitatavate sõukruvide abil.Esimese batüskaafi „FNRS-2“ (katsetati 1948 Roheneeme saarte juures) projekteeris šveitsi füüsik A. Piccard. 1953 lasti vette batüskaafid „FNRS-3“ ja „Trieste“, viimasega laskus A. Piccard 1953 Türreeni meres 3150 m sügavusse. 1958 müüdi „Trieste“ USA-sse, kus see valmistati ette ookeani suurimasse sügavusse laskumiseks. 23. I 1960 laskusid A. Piccardi poeg J. Piccard (s. 1922) ja USA mereväeleitnant D. Walsh (s. 1931) „Triestega“ Vaikse ookeani Mariaani süvikus 10 910 m sügavusse. 1964 „Trieste“ moderniseeriti ja nimetati „Trieste-2“ (lubatud sukeldusmissügavus 6100 m).

	{{Mereleksikon}}		{{Mereleksikon}}

←Vanem redaktsioon	Redaktsioon: 18. veebruar 2015, kell 13:19
(Erinevus puudub)