Batüskaaf

Batüskaaf (kr bathys ’sügav’ + skaphos ’laev’), autonoomne aparaat süvavette laskumiseks ning süvamereuuringute tegemiseks. Batüskaafi põhiosad on bensiiniga täidetud metallkorpus (ujuk) ja selle külge kinnitatud tugev, illuminaatoritega gondel, mis mahutab inimesi ja uurimisaparatuuri. Harilikult on batüskaafil energiaseade, sidesüsteem, hüdrolokaator, vurrkompass, mõõteriistad, välisvalgustid, hüdrauliline manipulaator ning filmi- ja telekaamerad. Batüskaafi püstsihilist liikumist (vee alla laskumist ja pinnale tõusmist) võimaldab tahke ballast. Kui ballasti vähendatakse, hakkab batüskaaf tõusma. Ujuvust reguleeritakse ka bensiini ujukist välja lastes. Rõhtsihis liigub batüskaaf elektrimootoritega käitatavate sõukruvide abil.Esimese batüskaafi „FNRS-2“ (katsetati 1948 Roheneeme saarte juures) projekteeris šveitsi füüsik A. Piccard. 1953 lasti vette batüskaafid „FNRS-3“ ja „Trieste“, viimasega laskus A. Piccard 1953 Türreeni meres 3150 m sügavusse. 1958 müüdi „Trieste“ USA-sse, kus see valmistati ette ookeani suurimasse sügavusse laskumiseks. 23. I 1960 laskusid A. Piccardi poeg J. Piccard (s. 1922) ja USA mereväeleitnant D. Walsh (s. 1931) „Triestega“ Vaike ookeani Mariaani süvikus 10 910 m sügavusse. 1964 „Trieste“ moderniseeriti ja nimetati „Trieste-2“ (lubatud sukeldusmissügavus 6100 m).

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.