Kanuu
Kanuu (inglise canoe; hispaania canoa - laensõna kariibi indiaanlaste keelest) on kitsas, pealt lahtine, sümmeetriliselt teravdatud vööri ja ahtriga kerge veesõiduk, mis ajalooliselt pärineb Põhja-Ameerika indiaani suguharude ja paljude teiste loodusrahvaste kasutuses olnud puidust, puukoorest või pargitud ja õlidega immutatud nahast valmistatud paatidest. Kanuul puudub rool, seda aerutatakse ja juhitakse ühelabaliste kinnitamata (ilma aerutullideta) mõladega.
Ajalugu
Algselt valmistati kanuud õõnespuidust - terviklikust puutüvest, mille sisse tahuti või põletati süvend. Vanim teadaolev selline paat, nn. Pesse kanuu, mis leiti Hollandis Pesse küla lähedal soisest pinnasest kiirtee ehitamise käigus, on eksponeeritud Asseni Drentsi ajaloomuuseumismis. Kanuu valmistamise ajaks arvatakse olevat mesoliidiajastu (umbes 800-8500 aastat eKr). Kanuu süvend on tahutud ränikivist või põdrasarvest valmistatud tööriistadega.
Põhja-Ameerika indiaani suguharude kanuud valmistati õhukesest puidust karkassist (kuni 15 stringerit ja kuni 50 kaart), mis kaeti kasetohu või jalakakoorega. Kate õmmeldi pardapuu ja täävi külge kuusejuurtega, kusjuures õmblused, sõlmed ja aasad olid korrapärased, tugevad ja kunstipärased. Õmblused ning katte ühenduskohad kaeti vaiguga. Paljudel kanuudel olid kõrged, stiliseeritud vöör- ja ahtritäävid.
Mõõtmetelt olid kanuud eri suuruses - ühekohalistest kuni kahekümnekohalisteni. Kanuusid kasutati veekogude ületamiseks, rändeks, jahipidamiseks, kalastamiseks ja sõjalistel eesmärkidel.
Kasetohust paate on valmistatud ka Siberis, aga seal olid need teistsuguse kujuga ja lihtsama viimistlusega.
Kaasaegsed kanuud
Kaasajal on kanuusõit populaarne kogu maailmas. Põhiliselt kasutatakse kanuusid siseveekogudel ja rannavetes meelelahutuslikul eesmärgil turisminduses (matkamisel), rahvaspordis ja võistlusspordis.
Valmistatakse erineva suuruse ja kujuga kanuusid, kuid levinuim on kahe-kolmekohaline kaasaegsetest materjalidest (alimiiniumsulamid, komposiitmaterjalid, polüetüleen, klaasplastik, klaasriie, veekindel lõuend) ja puidust (kuusk, saar, mänd, kask, sh. ka väärispuit, nt. mahagon) masstoodanguna või käsitööna valmistatud veesõiduk pikkusega 4,5–5,5 meetrit, kandevõimga ca 400 – 500 kg.
Matkakanuu istmed ja panipaigad on ohutuse seisukohalt kinnised ning toimivad õhupatjadena, mis tagab kanuu uppumatuse. Matkatarbeks ehitatakse ka nn. hiigelkanuusid, mis mahutavad 8-10 inimest.
Sportkanuu aerutamisel seisavad sportlased ühel põlvel kanuu põhjal või istuvad pingil ja aerutavad ühelabalise aeruga ainult üheltpoolt paadi parrast, kasutades seejuures kanuu juhtimiseks nn. J-tõmbe tehnikat. Matkakanuu aerutamisel istuvad aerutajad pinkidel, eesmisel pingil istuja ülesandeks on aerutamine, tagumisel pingil lisaks aerutamisele ka kanuu juhtimine.
Olümpiamängudele jõudis kanuusõit kui spordiala 1936. aastal, kui mängude kavva võeti kanuu rajaaerutamine (ingl. canoe sprint). Kanuuslaalom (ka veeslaalom, kärestikuslaalom) jõudis esimest korda olümpiale 1972. aastal Münchenis.
Märkimist väärib kanuude valmistamine betoonist, mis sai alguse eelmise sajandi 1960-ndatel aastatel USA-s, kui väikene rühm Ameerika Tsiviilinseneride Ühingu (ATÜ) (American Society of Civil Engineers (ASCE)) üliõpilasi alustasid võistluste korraldamist selle ühingu raames nende endi poolt projekteeritud ja valmistatud betoonist kanuudega.
ATÜ sihiks on olnud kasutada inseneriharidust omandavate üliõpilaste teadmisi, loovust ja entusiasmi üha täiuslikumate betoonkanuude projekteerimisel ja võiduajamistel, saavutades sellega betooni, kui väga olulise ehitusmaterjali omaduste (tõmbetugevus, mitmekülgsus, vastupidavus) parendamise.
Ameerika Ühendriikidest alguse saanud betoonkanuude konstrueerimine ja võidusõit toimub tänapäeval praktiliselt üle kogu maailma.
Autor: Jüri Kask
