Laevasoomus

Laevasoomus on soomus, mis kaitseb sõjalaeva lahinguliselt tähtsaid ruume. Esmakordselt kasutati laevasoomust Prantsuse-Hispaania ujuvpatareidel Gibraltari piiramisel 1782, esimene laevasoomusega kaitstud meresõidukõlblik sõjalaev (soomuslaev) oli Prantsusmaal 1859 ehitatud liinilaev LA GLORIE. 19. saj. II poolel levis laevade soomusega kaitsmine kõigi maade laevastikesse. Esialgu soomustati vaid pardaid, aastast 1862 ehitati suurtükkide soomustorne, aastast 1878 hakati masina- ja katlaruume ning laskemoonakeldreid katma soomustekiga. Komandosildade alla või kõrvale hakati ehitama soomusega kaetud komandoposte, kust sai laeva juhtida lahingu ajal. 1890. aastail võeti kasutusele kahekordsed soomustekid – alumise (õhema) teki ülesanne oli kinni pidada peatekist läbitunginud ja seal lõhkenud mürsu killud. Hakati ehitama ka torpeedotõrjetarindeid – veeliinil olevast soomusvööst mõni meeter sissepoole ehitati soomusvahesein, mis jääks terveks, kui torpeedo on parda purustanud. Hiljem suurendati selliste vaheseinte arvu, neid hakati ehitama ka põhisoomusest väljapoole. Suurima ulatuse saavutas laevasoomuse kasutamine I ja II maailmasõjas. Soomustati suuri sõjalaevu – lahingulaevu, lennukikandjaid, ristlejaid, monitore; suurtükipaatidel jt. väiksematel laevadel soomustati peamiselt komandoposte ja suurtükitorne.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.