Erinevus lehekülje "Loots" redaktsioonide vahel
| 1. rida: | 1. rida: | ||
| − | '''Loots''' ( | + | '''Loots''' (hollandi ''loods'', ''loodsman'') on harilikult laevaperre mittekuuluv, kohalikku veeala hästi tundev kogenud [[laevajuht]], kes on [[kapten]]i nõuandjaks laeva juhtimisel ohtlikus või raskesti navigeeritavas piirkonnas, eelkõige [[sadam]]asse sisse- ja sealt väljasõidul ning sadamavetes [[sildumine|ümbersildumisel]]. Eristatakse mere-, kanali-, jõe- ja sadamalootse. |
| + | |||
| + | Ohutuse tagamiseks on sadamais, jõesuudmeis ja [[kanal]]eis lootsiteenuste kasutamine enamasti kohustuslik. Lootsi väljakutsumiseks kasutatakse raadiot, [[koodilipp]]u või valgussignaale. Lootsid paiknevad [[lootsijaam]]as, [[tulelaev]]al või [[lootsilaev]]al. | ||
| + | |||
| + | Pardale toimetatakse loots harilikult lootsipaadi või [[pukser|sadamapukseriga]], harvemini kopteriga. Lootsialused kannavad öösel sellekohaseid tule- ja päeval lipusignaale ning paadi mõlemal küljel on kiri „PILOT“ või sõna „loots“ kohalikus keeles. Lootsi saabumisel heisatakse laeval [[lootsilipp]]. | ||
| + | |||
| + | Hoolimata lootsi viibimisest pardal, vastutab nüüdisajal laeva juhtimise eest üldjuhul ikkagi kapten, kuid sajandeid tagasi oli vastutus üsna ränk. Vahemeremaades kasutusel olnud merekoodeks „Consolato del Mare“ kehtestas, et „kui loots osutub sedavõrd nõmedaks, et ei suuda teha seda, mida lubas, tuleb tal ilma kohtuta pea maha lüüa“. Ka Briti „Admiraliteedi mustas raamatus“ on öeldud: „Kui laev satub hukatusse lootsi süü läbi, võivad laevnikud siduda lootsi peli külge ja raiuda tal pea maha, kandmata selle eest kohtulikku vastutust“. Laevade lootsimine on vanimaid merenduslikke elukutseid (lootse mainivad oma teostes juba Cicero, Ovidius, Vergilius jmt.). | ||
| + | |||
| + | Nüüdisajal peab laev lootsi kasutamise eest maksma tariifijärgset lootsitasu vastavalt laeva suurusele ja [[süvis]]ele. Paljudes keeruliste liiklusoludega piirkondades on lootsi palkamine kohustuslik. Mitmes piirkonnas lootsitakse raadiotelefoni vahendusel: loots jälgib kaldal radariekraanil laeva liikumist ja suunab kaptenit raadio kaudu. | ||
| + | |||
| + | Lootsitalitus võib olla riiklik organ, kuid mõnel maal on lootsid koondunud korporatiivseisse ühinguisse -[[lootsiühing]]uisse, mis on riikliku kontrolli all, lisaks on peaaegu kõigis arenenud maades ka eraettevõtjaina tegutsevaid lootse. | ||
| + | |||
| + | ==Lootsid Eestis== | ||
| + | Eestis organiseeriti esimene teada olev lootsitalitus 1714. aastal Peeter I korraldusel Narvas. Kroonulootsid juhtisid laevu merelt Narva linna alla ja tagasi, hiljem palgati kroonulootse ka nt. [[Naissaar]]el, [[Osmussaar]]el jm. 19. sajandi I poolel organiseeriti lootside tegevus Tallinnas (asusid põhiliselt Suurupis), Pärnus ja Kuressaares ning korraldati laevade lootsimist Riia ja Tallinna vahel. | ||
| + | |||
| + | Enne II maailmasõda oli Eestis 3 liiki lootse: kaugsõidu-, ligisõidu- ja sadamaloots. Anti ka lootsitõotus [[Veeteede Amet|Veeteede Valitsusele]]. Paljudel juhtudel oli lootsindus perekondlik ettevõtmine, millega tegelesid vennad, isad ja pojad, nt. Ambrosenid, Bergid, Holmid, Küünid, Markused. 1993. aastal tegutses Eestis umbes 35 lootsi, neist enamik Tallinnas. | ||
{{Mereleksikon}} | {{Mereleksikon}} | ||
| + | |||
| + | ==Lootsid tänapäeval== | ||
| + | Laevade navigatsiooniseadmete ja manööverdusvõime paranedes on viimaseil aastakümneil paljudes sadamates lubatud liinilaevade kapteneil pärast vastava eksami sooritamist kasutada lootsita sõidu õigust. | ||
| + | |||
| + | Pärast Eesti iseseisvuse taastamist hakkas lootsiteenust pakkuma Eesti Veeteede Amet. 1996. aastal moodustati Laevaliikluse Juhtimise Keskus, millesse koondati peale lootside ja lootsikaatrite ka [[jäämurdja]]d. | ||
| + | |||
| + | 2000. aastal moodustati lootsiteenuse osutamiseks riiklik aktsiaselts [[Eesti Loots]], mis on [[Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium]]i haldusalas. 2011. aastal on Eesti Lootsil 114 töötajat, neist 44 merelootsi. Aastas tehakse üle 10 000 lootsimise. | ||
| + | |||
| + | ==Vaata ka== | ||
| + | *[[G]] | ||
| + | *[[H]] | ||
| + | *[[lootsiraamat]] | ||
| + | *[[P]] | ||
| + | |||
| + | ==Välislingid== | ||
| + | [http://www.loots.ee AS Eesti Loots] | ||
| + | |||
| + | [[Kategooria:Sadam]] | ||
| + | [[Kategooria:Ametid]] | ||
Redaktsioon: 19. oktoober 2011, kell 22:46
Loots (hollandi loods, loodsman) on harilikult laevaperre mittekuuluv, kohalikku veeala hästi tundev kogenud laevajuht, kes on kapteni nõuandjaks laeva juhtimisel ohtlikus või raskesti navigeeritavas piirkonnas, eelkõige sadamasse sisse- ja sealt väljasõidul ning sadamavetes ümbersildumisel. Eristatakse mere-, kanali-, jõe- ja sadamalootse.
Ohutuse tagamiseks on sadamais, jõesuudmeis ja kanaleis lootsiteenuste kasutamine enamasti kohustuslik. Lootsi väljakutsumiseks kasutatakse raadiot, koodilippu või valgussignaale. Lootsid paiknevad lootsijaamas, tulelaeval või lootsilaeval.
Pardale toimetatakse loots harilikult lootsipaadi või sadamapukseriga, harvemini kopteriga. Lootsialused kannavad öösel sellekohaseid tule- ja päeval lipusignaale ning paadi mõlemal küljel on kiri „PILOT“ või sõna „loots“ kohalikus keeles. Lootsi saabumisel heisatakse laeval lootsilipp.
Hoolimata lootsi viibimisest pardal, vastutab nüüdisajal laeva juhtimise eest üldjuhul ikkagi kapten, kuid sajandeid tagasi oli vastutus üsna ränk. Vahemeremaades kasutusel olnud merekoodeks „Consolato del Mare“ kehtestas, et „kui loots osutub sedavõrd nõmedaks, et ei suuda teha seda, mida lubas, tuleb tal ilma kohtuta pea maha lüüa“. Ka Briti „Admiraliteedi mustas raamatus“ on öeldud: „Kui laev satub hukatusse lootsi süü läbi, võivad laevnikud siduda lootsi peli külge ja raiuda tal pea maha, kandmata selle eest kohtulikku vastutust“. Laevade lootsimine on vanimaid merenduslikke elukutseid (lootse mainivad oma teostes juba Cicero, Ovidius, Vergilius jmt.).
Nüüdisajal peab laev lootsi kasutamise eest maksma tariifijärgset lootsitasu vastavalt laeva suurusele ja süvisele. Paljudes keeruliste liiklusoludega piirkondades on lootsi palkamine kohustuslik. Mitmes piirkonnas lootsitakse raadiotelefoni vahendusel: loots jälgib kaldal radariekraanil laeva liikumist ja suunab kaptenit raadio kaudu.
Lootsitalitus võib olla riiklik organ, kuid mõnel maal on lootsid koondunud korporatiivseisse ühinguisse -lootsiühinguisse, mis on riikliku kontrolli all, lisaks on peaaegu kõigis arenenud maades ka eraettevõtjaina tegutsevaid lootse.
Lootsid Eestis
Eestis organiseeriti esimene teada olev lootsitalitus 1714. aastal Peeter I korraldusel Narvas. Kroonulootsid juhtisid laevu merelt Narva linna alla ja tagasi, hiljem palgati kroonulootse ka nt. Naissaarel, Osmussaarel jm. 19. sajandi I poolel organiseeriti lootside tegevus Tallinnas (asusid põhiliselt Suurupis), Pärnus ja Kuressaares ning korraldati laevade lootsimist Riia ja Tallinna vahel.
Enne II maailmasõda oli Eestis 3 liiki lootse: kaugsõidu-, ligisõidu- ja sadamaloots. Anti ka lootsitõotus Veeteede Valitsusele. Paljudel juhtudel oli lootsindus perekondlik ettevõtmine, millega tegelesid vennad, isad ja pojad, nt. Ambrosenid, Bergid, Holmid, Küünid, Markused. 1993. aastal tegutses Eestis umbes 35 lootsi, neist enamik Tallinnas.
|
See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal. |
Lootsid tänapäeval
Laevade navigatsiooniseadmete ja manööverdusvõime paranedes on viimaseil aastakümneil paljudes sadamates lubatud liinilaevade kapteneil pärast vastava eksami sooritamist kasutada lootsita sõidu õigust.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist hakkas lootsiteenust pakkuma Eesti Veeteede Amet. 1996. aastal moodustati Laevaliikluse Juhtimise Keskus, millesse koondati peale lootside ja lootsikaatrite ka jäämurdjad.
2000. aastal moodustati lootsiteenuse osutamiseks riiklik aktsiaselts Eesti Loots, mis on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas. 2011. aastal on Eesti Lootsil 114 töötajat, neist 44 merelootsi. Aastas tehakse üle 10 000 lootsimise.
