Parklaev

Parklaev, ka bark (holl), 3- või enamamastiline purjekas, mille viimases mastis on pikipurjestus ja eesmistes mastides täispurjestus (purjestus). Mastide vahel paiknevad hrl 3, mõnikord 4 taakslit ülestikku ja fokkmasti ees pukspriidi ning kliiverpoomi peal 3—4 eespurje. 19. saj. kasut. parklaevadel lisapurjedena leipurjesid. 19. saj. keskpaiku muutus parklaev levinuimaks ookeanipurjekatüübiks (väiksem meeskond sama suure täislaevaga võrreldes). 5-mastilisi parklaevu on olnud 6: „France“ (sõitnud 1890—1901), „Maria Rickmers“ (1891—92), „Potosi“ (1895—1925), „R.C. Ricmers“ (1906—17), „France II“ (1911-11) ja „KØbenhavn“ (1921—28). 19. saj. algaastail ehitati Hamburgi Laeiszi laevandusfirmale kiireid parklaevu, mille nimed algasid kõik tähega P (sh. „Padua“, praegu „Krusenstern“), inglise meremehed andsid neile nimetuse „Flying P-Liners“. Ka eestlastele kuukus parklaevu, nt. „Linda Morgenroden“ (ehit. 1878) ja „Vanja“ (1891). „Vanjat“ kasutati metsaveol veel 1930. aastail. Nüüdisajal on parklaevu kasutusel õppelaevadena: 4-mastilised „Sedov“ ja „Krusenstern“ (Venemaal) ning „Nippon Maru“ (ehit. 1930; Jaapanis), 3-mastilised „Tovarištš“ (ehit. 1933; Venemaal), „Eagle“ (USA-s), „Gorch Fock“ (ehit. 1958; Saksamaal), „Sagres II“ (Portugalis), „Mircea“ (Rumeenias) ja „Gloria“ (Kolumbias).

Allikas: Mereleksikon, 1996