Erinevus lehekülje "Sõukruvi" redaktsioonide vahel
| (ei näidata 5 kasutaja 6 vahepealset redaktsiooni) | |||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
| − | ''' | + | '''Sõukruvi''', ka '''laevakruvi''' on kruvipinnaliste radiaallabadega tiivik, mis tekitab vees [[laev]]a liikumistakistust ületava tõukejõu. [[Peamasin]]a pöördemoment edastatakse sõukruvile [[sõuvõll]]i kaudu. Sõukruvil on valdavalt 3-6 laba, ta on tavaliselt metallist (messingist, pronksist, malmist, roostevabast terasest) või plastist, valatud tervikuna või koostatud. |
| − | + | Sõukruvi iseloomustavad (kruvipinna moodustaja) samm H, läbimõõt D, suhe H/D (0,4-2,3) ning labade kogupinna A ja sõukruvi läbimõõduga võrdse ketta pinna AD suhe A/AD (0,3-1,2). Sõukruvi kasutegur oleneb suuresti [[kavitatsioon]]ist, mida üle 50-[[sõlm]]ese kiiruse korral ei saa vältida. [[Kiirlaev]]adel kasutatakse ülekavitatsioonisõukruve, mida esmakordselt kasutati 1968. aastal USA-s [[tiibur]]itel. | |
| − | + | Sagelivahetatavate käikudega laevadel rakendatakse muutsammuga sõukruve, mis lubavad muuta sõidukiirust ning anda tagasikäiku peamasina pöörlemissagedusest sõltumata. | |
| + | |||
| + | 1836. aastal patentisid sõukruvi inglane F. P. Smith (1808-1874) ja rootslane J. Ericsson (1803-1889). Esimesed sõukruvid kujutasid endast Archimedese spiraali. Esimese kruvilaeva Archimedese (237 tonni, ehitatud 1838-1839 Inglismaal) kiirus oli ligi 10 sõlme. Algul oli ta kruvi läbimõõduks 2,13 m, hiljem 1,75 m, jõuseadmeks oli umbes 81,5 hj (60kW) aurumasin pöörlemissagedusel 139 p/min. Sõukruvi kasutavad umbes 95% laevadest. | ||
| + | |||
| + | {{Mereleksikon}} | ||
<gallery> | <gallery> | ||
| − | Pilt: | + | Pilt:jukuskruvi.jpg|4-labaline fikseeritud sammuga sõukruvi |
| − | |||
| − | |||
| − | |||
| − | |||
| − | |||
</gallery> | </gallery> | ||
| + | |||
| + | [[Kategooria:Käiturid]] | ||
Viimane redaktsioon: 18. juuli 2017, kell 01:00
Sõukruvi, ka laevakruvi on kruvipinnaliste radiaallabadega tiivik, mis tekitab vees laeva liikumistakistust ületava tõukejõu. Peamasina pöördemoment edastatakse sõukruvile sõuvõlli kaudu. Sõukruvil on valdavalt 3-6 laba, ta on tavaliselt metallist (messingist, pronksist, malmist, roostevabast terasest) või plastist, valatud tervikuna või koostatud.
Sõukruvi iseloomustavad (kruvipinna moodustaja) samm H, läbimõõt D, suhe H/D (0,4-2,3) ning labade kogupinna A ja sõukruvi läbimõõduga võrdse ketta pinna AD suhe A/AD (0,3-1,2). Sõukruvi kasutegur oleneb suuresti kavitatsioonist, mida üle 50-sõlmese kiiruse korral ei saa vältida. Kiirlaevadel kasutatakse ülekavitatsioonisõukruve, mida esmakordselt kasutati 1968. aastal USA-s tiiburitel.
Sagelivahetatavate käikudega laevadel rakendatakse muutsammuga sõukruve, mis lubavad muuta sõidukiirust ning anda tagasikäiku peamasina pöörlemissagedusest sõltumata.
1836. aastal patentisid sõukruvi inglane F. P. Smith (1808-1874) ja rootslane J. Ericsson (1803-1889). Esimesed sõukruvid kujutasid endast Archimedese spiraali. Esimese kruvilaeva Archimedese (237 tonni, ehitatud 1838-1839 Inglismaal) kiirus oli ligi 10 sõlme. Algul oli ta kruvi läbimõõduks 2,13 m, hiljem 1,75 m, jõuseadmeks oli umbes 81,5 hj (60kW) aurumasin pöörlemissagedusel 139 p/min. Sõukruvi kasutavad umbes 95% laevadest.
|
See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal. |
4-labaline fikseeritud sammuga sõukruvi
