Tuletorn

Allikas: Mereviki
Redaktsioon seisuga 9. jaanuar 2012, kell 23:56 kasutajalt Madli (arutelu)
Kihnu tuletorn.jpg

Tuletorn, ka majakas on laevasõidu ohutust tagav ja orienteerumist kergendav tornikujuline ehitis, mille tipus on tugev valgusallikas.

  • Juhatavad ehk suunavad tuletornid näitavad saarestikes, skäärides, väinades ja sadamasuudes ohutut laevasõiduteed. Paljud neist on laevasõidutee telje sihis paarikaupa - sihituletornid.
  • Hoiatavad tuletornid on ehitatud takistustele, mille eest nad hoiatavad (madalatele, karidele, kaljudele). Asukoha järgi eristatakse kalda- ja meretuletorne.

Tuletorni kõrguse valimisel arvestatakse pilvede väikseimat (80—100 m) ja lainete suurimat kõrgust (10—15 m), sellest lähtudes valitakse tuletorni kõrguseks 10—100 m, olenevalt vajalikust nähtavuskaugusest. Tuletorni põhiosad on vundament, torn, rõduga ülaosa ja valgusti ehk latern. Valgusti koosneb valgusallikast (gaasi- või elektrilampidest jms.) ja optikaseadmest (valgust murdvatest ja peegeldavatest astmelistest läätsedest, värvilistest klaasidest jm.). Enamikus tuletornides töötab valgusti harilikult päikese loojangust tõusuni. Mõnes tuletornis on pidevalt, mõnes perioodiliselt valgustav (plinkiv, pöörlev, varjutav, kombineeritud) tuli. Paljudes tuletornides on latern jaotatud sektoreiks, nii et ohutus sihis paistab valge, sellest kõrvalekaldumisel roheline või punane tuli. Tuletornis on sidepidamiseks ning halva nähtavuse korral raadio- ja helisignaalide andmiseks raadio- ja akustikaseadmed.

Väikese nähtavuskaugusega (kuni 10 meremiili) tuletorne nimetatakse tulepaakideks. Tuletorni nähtavus oleneb tuletorni kõrgusest, värvusest ja sellest, kui selgelt ta ümbritsevast taustast eraldub (paremaks eristamiseks ehitatakse tuletornid erinevad, metsa taustal olevad tuletornid värvitakse valgeks, mere taustal olevad musta-valge triibuliseks või punaseks). Valgustusseade peab tagama, et öösel paistaks tuli niisama kaugele kui päeval paistab torn.

Tuletorn, ka majakas on laevasõidu ohutust tagav ja orienteerumist kergendav tornikujuline ehitis, mille tipus on tugev valgusallikas. Erialase kirjanduse kohaselt on tuletorn teistest eristuv rajatis rannikul või meres, milles on piisava võimsusega valgusallikas ning mis on kavandatud navigatsioonimärgiks. Tuletorniks nimetatakse ka neid rajatisi, mis kunagi töötasid tuletornina, aga nüüdisajal neis tuld enam ei ole ning need on täielikult minetanud oma navigatsioonilise tähenduse.

Kirjanduses on paralleelselt kasutusel nii sõna “tuletorn” kui ka “majakas”, sageli on mõlemad sõnad vaheldumisi. Et ametlikus navigatsiooniteabes ja õigusaktides on terminina kasutusel tuletorn ning ei ole kahtlust selle eesti päritolus, siis võiks seda eelistada ka tavakasutuses.

Juhatavad ehk suunavad tuletornid näitavad saarestikes, skäärides, väinades ja sadamasuudes ohutut laevasõiduteed. Paljud neist on laevasõidutee telje sihis paarikaupa - sihituletornid. Hoiatavad tuletornid on ehitatud takistustele, mille eest nad hoiatavad (madalatele, karidele, kaljudele). Asukoha järgi eristatakse kalda- ja meretuletorne.

Tuletorni kõrguse valimisel arvestatakse pilvede väikseimat (80—100 m) ja lainete suurimat kõrgust (10—15 m), sellest lähtudes valitakse tuletorni kõrguseks 10—100 m, olenevalt vajalikust nähtavuskaugusest. Tuletorni põhiosad on vundament, torn, rõduga ülaosa ja valgusti ehk latern. Valgusti koosneb valgusallikast (gaasi- või elektrilampidest jms.) ja optikaseadmest (valgust murdvatest ja peegeldavatest astmelistest läätsedest, värvilistest klaasidest jm.). Enamikus tuletornides töötab valgusti harilikult päikese loojangust tõusuni. Mõnes tuletornis on pidevalt, mõnes perioodiliselt valgustav (plinkiv, pöörlev, varjutav, kombineeritud) tuli. Paljudes tuletornides on latern jaotatud sektoreiks, nii et ohutus sihis paistab valge, sellest kõrvalekaldumisel roheline või punane tuli. Tuletornis on sidepidamiseks ning halva nähtavuse korral raadio- ja helisignaalide andmiseks raadio- ja akustikaseadmed.

Väikese nähtavuskaugusega (kuni 10 meremiili) tuletorne nimetatakse tulepaakideks. Tuletorni nähtavus oleneb tuletorni kõrgusest, värvusest ja sellest, kui selgelt ta ümbritsevast taustast eraldub (paremaks eristamiseks ehitatakse tuletornid erinevad, metsa taustal olevad tuletornid värvitakse valgeks, mere taustal olevad musta-valge triibuliseks või punaseks). Valgustusseade peab tagama, et öösel paistaks tuli niisama kaugele kui päeval paistab torn.

Maailmas on ligi 15 000 tuletorni, Läänemere ümbruses 360 ja Eestis 41 tuletorni (218 tulepaaki). Lisaks on rida ajalooliselt huvitavaid tuletorne ja/või navigatsioonimärke, mis on kasutusest välja jäänud, kuid pakuvad huvi meresõidu ajaloo või arhitektuuriobjektidena (Laidunina, Kiipsaare, Käsmu). Nüüd on võimalik külastada vaid Kõpu, Ristna ja Tahkuna tuletorne Hiiumaal. Potentsiaalseid ja huvipakkuvaid tuletorne on aga turismiobjektidena oluliselt rohkem. Seega seisab paljudel omavalitsustel ees võimalus oma piirkonna ajalooliste tuletornide arendamiseks turismitooteks. Nende kasutuselevõtmine turismiobjektidena nõuab entusiastlikke pingutusi omavalitsustelt, et koordineerida põhilise tuletornide valdaja Veeteede Ameti ja kohalike ettevõtjate, muinsus- ja looduskaitsjate huvid ja panna nad ühiselt mõtlema ning tegutsema selles suunas, et tuletornid jõuaksid meie kõikide kasutusse.

Huvi tuletornide kui merekultuuri objektide vastu on kasvamas ning huvilised erinevates riikides on loonud ajalooliste tuletornide säilimisele kaasaaitamiseks ning alternatiivkasutuse arendamiseks terve rea organisatsioone, põhiliselt seltse. 2007. a detsembris asutati Eesti Tuletorni Selts (www.etts.ee), kelle ülesandeks on kaasa aidata meie tuletornide uurimisele, populariseerimisele, kaitse tagamisele ja alternatiivse kasutamisega seonduvate probleemide lahendamisele. Veeteede Ameti, Eesti Meremuuseumi ja Eesti Tuletorni Seltsi koostööna on kavas rajada Tallinna alumise tuletorni juurde tuletornimuuseum. Ülaltoodu sisendab usku, et meie unikaalsed tuletornid ja nendega seonduv muutub osaks meie rahvuslikust rikkusest ja saab üldsusele veelgi kättesaadavamaks ning lahendust leiavad kõik probleemid tornide säilimise tagamisel.

Kogu maailmas on jälgitav suundumus, et tuletornid ei ole enam tänapäeva navigatsioonis tähtsaim abivahend ning tuletornid on üha enam tähelepanu köitmas kui ajaloolised ehitised ja merekultuuri “ikoonid” ning turismiobjektid. Sellega seoses on kerkinud probleem, kuidas säilitada ajalooliselt hinnalised tuletornid ja muud navigatsioonivahendid järgnevatele põlvedel, sest ohutu navigatsiooni eest vastutavad ametkonnad ei saa oma esmaülesandeks pidada ajalooliste objektide säilitamist. Samas näitab praktika, et ka riiklikel muinsuskaitsega tegelevatel institutsioonidel napib vahendeid ääremaadel asuvate objektide renoveerimiseks.


Ajalugu

Vanimad tuletornid ehitati kivist (Pharose tuletorn, Kõpu tuletorn Kõpu poolsaarel), kõrgeim kivituletorn (99,6 m) ehitati 1986 Bretagne’i poolsaarele.

Eesti esimesed tuletornid tehti enamasti puidust (Sõrve poolsaarel, Ruhnus), sest neid oli kõige kergem ehitada. 19. sajandi keskel hakati ehitama metalltuletorne (malmist valatud osadest, terassõrestikuga, kombineeritud konstruktsiooniga, nt. Keri tuletorn). 20. sajandi algul ehitati raud- ja kivikbetoontuletorne (Ozarõ 1903, Virtsu tuletorn, Kübassaare tuletorn, Abruka tuletorn). Torni põiklõige tehakse harilikult ümmargune, siis on tuulesurve väikseim. Meres paiknevad tuletornid rajatakse vaialustele, kivipuistele, hiigelmassiividele või ujutatavaile kessoonidele.

Nüüdisajal kasutatakse tuletornides valgustuse saamiseks ka radioaktiivseil isotoopidel töötavaid generaatoreid (Eesti rannikul oli selliseid NSV Liidu valduses olevaid tuletorne ja tulepaake 29, esimesena sai sellise toite Tallinnamadala tuletorn; viimased sellised toiteallikad viidi 30. septembril 1994 Venemaale). 1994. aastal hakati Eesti tuletornides kasutama päikesepatareisid.

MERLE2.jpg See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.


Vaido Kraav Ego Riener - ETS juhatuse esimees

Eestis on 2011. aastal 41 tuletorni ja 218 tulepaaki.

Vaata ka

Eesti tuletornid

Välislingid

Veeteede Ameti Navigatsioonimärkide andmekogu