Eesti Merelaevandus

Allikas: Mereviki

Eesti Merelaevandus oli nõukogude ajal ja kuni erastamiseni Eesti peamine meretransporti haldav ettevõte.

Eesti Merelaevanduse moodustamine

Eesti Merelaevandus moodustati oktoobris 1940 pärast Eesti okupeerimist natsionaliseeritud laevadest, meretranspordiettevõtetest jm. kui NSVL Mereministeeriumi transpordiettevõte. Ettevõte sai nimeks Eesti Riiklik Merelaevandus ja sellele allutati ka sadamad, väikesadamad, remonditöökojad ja muud merendusega seotud allüksused. Algselt kuulus Eesti Merelaevandusele 460 alust, merelaevade kogumahutavus oli 217 559 brt (kandevõime 240 000 t). Esimeseks ülemaks määrati töölisliikumise tegelane A. Hansen (1895—1952). 1941. aasta kevadeks oli Eesti Merelaevandusel 257 alust, 4500 meremeest, 1000 dokerit ja 500 kaldatöötajat.

II maailmasõja jooksul suurem osa Eesti Merelaevanduse laevadest hukkus, eriti Balti Laevastiku evakueerimisel 1941. aastal ja Leningradi blokaadis. Purustati tugevasti ka Tallinna sadamaehitisi. Saksa okupatsiooni lõppedes sügisel 1944 oli Eesti Merelaevandusel 10 enam-vähem sõidukõlblikku alust. Esimesena alustas septembris 1944 meresõitu aurik MAIA.

Teise maailmasõja järel

Regulaarne meresõit algas auriku EVALD saabumisega Tallinna 30. mail 1945, sõjaeelne laevastiku tase saavutati 1987. aastal. Koos laevastiku taastamisega algas eestlaste kavakindel väljatõrjumine merendusest. Põhiline moodus oli välissõitu mittelubamine, kuna meremehe sugulased elavad välismaal, omaksed olid Saksa sõjaväes või nõukogude võimu poolt represseeritud.

1980ndail pidasid Eesti Merelaevanduse laevad ühendust põhiliselt Põhja- ja Lääne-Euroopa, Lääne-Aafrika (Uniafrica liin) ja Lähis-Ida sadamatega, regulaarseks reisijaveoks olid Tallinn-Helsingi laevaliin ning parvlaevaliinid mandri ja Lääne-Eesti saarte vahel. Suurimad laevad olid ELMAR KIVISTIKU tüüpi puistlastilaevad, viimase uue laeva KRISTJAN PALUSALU sai Eesti Merelaevandus Nikolajevi laevatehasest 1989. aastal. Suvel 1989 moodustati ühisettevõte Tallink koos Palkkiyhtymä Oy-ga.

MERLE2.jpg See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.



Iseseisvas Eestis

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal kuulutas Eesti valitsus Eesti Merelaevanduse Eesti omandiks ning laevakompaniil õnnestus säilitada kogu laevastik. Detsembris 1991 võeti vastu otsus moodustada märtsis 1992 riiklik aktsiaselts RAS Eesti Merelaevandus. Laevakompanii vabanes mitteprofiilsetest tegevustest ning eraldi ettevõteteks said Tallinna Sadam (toona oli see üksnes Vanasadam), Muuga Sadam ja Loksa Laevaremonditehas. Eesti Merelaevandus loobus ka oma ajalehtedest Eesti Meremees ja Morjak Estonii, hotellist Neptun, kaardikambrist, agendifirmast Transflot, varustusfirmast Torgmortrans jt põhitegevusega nõrgalt seotud allüksustest, väikesadamatest ja hiljem ka saarte laevaliinidest.

1. juulil 1993 oli Eesti Merelaevandusel 80 laeva kandejõuga 536 741 t. Viimane peadirektor kuni laevakompanii erastamiseni oli aastail 1987-1997 Toivo Ninnas.

Uued laevad

Peagi moodustati RAS Eesti Merelaevandusest aktsiaselts, mille aktsiad kuulusid riigile. Laevakompanii keskendus liiniliiklusele ning tellis viis väiksemat konteinerilaeva, kaks ro-ro-laeva ja kolm segalastilaeva.

Erastamine

Eesti Merelaevanduse erastamiskonkursil osales kaks konsortsiumi. 11. juunil 1997 võttis Eesti Erastamisagentuuri nõukogu vastu otsuse sõlmida 10. juulist erastamisleping ASiga ESCO Holding. Miljardikroonisest maksumusest oli 70% vaja tasuda kohe ja 30% aastal 1999. Lisaks kaasnes erastamisega investeerimiskohustus. Kuid AS ESCO Holding ei maksnud täies ulatuses 1999. aastaks määratud summat ning erastamissaaga lõppes 2002. aastal sellega, et ostja jäi Eesti riigile koos intresside ja viivistega võlgu ligi 180 miljonit krooni.

Erastamisjärgne hääbumine

Vaata ka

Eesti pagulaslaevandus 1940—1977