Parklaev

Allikas: Mereviki

Parklaev, ka bark (hollandi, inglise bark, barque) on kolme või enamamastiline purjekas, mille viimases mastis on pikipurjestus ja eesmistes mastides täispurjestus. Mastide vahel paiknevad harilikult kolm, mõnikord neli taakslit ülestikku ja fokkmasti ees pukspriidi ning kliiverpoomi peal kolm kuni neli eespurje.

19. sajandil kasutati parklaevadel lisapurjedena leipurjesid. 19. sajandi keskpaiku muutus parklaev levinuimaks ookeanipurjekatüübiks (väiksem laevapere sama suure täislaevaga võrreldes).

Viiemastilisi parklaevu on olnud kuus:

  • FRANCE (sõitnud 1890—1901)
  • MARIA RICKMERS (1891—1892)
  • POTOSI (1895—1925)
  • R.C. RICMERS (1906—1917)
  • FRANCE II (1911-1922)
  • KØBENHAVN (1921—1928)

19. sajandi algaastail ehitati Hamburgi Laeiszi laevandusfirmale kiireid parklaevu, mille nimed algasid kõik tähega P (sealhulgas PADUA, praegu KRUSENSTERN), inglise meremehed andsid neile nimetuse „Flying P-Liners“.

Ka eestlastele kuukus parklaevu, näiteks LINDA MORGENRODEN (ehitatud 1878) ja VANJA (1891). VANJAT kasutati metsaveol veel 1930. aastail.

Nüüdisajal on parklaevu kasutusel õppelaevadena: neljamastilised SEDOV ja KRUSENSTERN (Venemaal) ning NIPPON MARU (ehitatud 1930; Jaapanis), kolmemastilised TOVARIŠTŠ (ehitatud 1933; Venemaal), EAGLE (USA-s), GORCH FOCK (ehitatud 1958; Saksamaal), SAGRES II (Portugalis), MIRCEA (Rumeenias) ja GOLORIA (Kolumbias).

MERLE2.jpg See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.