Hüdrograafia

Hüdrograafia tähendab kreeka keelest tõlgituna vete kirjeldus. Rahvusvahelisel Geograafiakongressil Roomas 1913. aastal tehti ettepanek mõista hüdrograafiana vaid vahetult ohutuks meresõiduks vajalikku mereuuringute osa, seega merepõhja sügavuse ja pinnamoe, põhjasetete, hoovuste, loodete, magnetvälja jm. uurimist, kaardistamist ja kirjeldamist.

Varem kasutati rööpselt kaht terminit - okeanograafia ja hüdrograafia. Esimene neist võeti laiemalt kasutusele pärast CHALLENGER'i ekspeditsiooni XIX sajandi II poolel ja selle all mõisteti enamasti merega seotud teadustööd. XX sajandil defineeriti hüdrograafiat eelkõige meresõiduvajadustest lähtuvalt.

Varasemad määratlused

Hüdrograafia on ookeanide, merede, järvede ja jõgede ning neid piiravate rannikualade kirjeldamise ning mõõdistamisega tegelev teadus. [1]. Hüdrograafia on teadus, mille ülesandeks on Maa pinnavete, ookeanide, merede, järvede ja jõgede kirjeldus, uurimaks ja kaardistamaks nende kuju, füüsikalisi iseärasusi, merepõhja sügavusi, tuulte, tõusu-mõõna, hoovuste iseärasusi [2]. Hüdrograafia on teadus ja kunst ookeanide, merede, jõgede ja teiste veekogude ja neid ümbritseva maismaa-alade kõigi nende elementide, mis peaksid teada olema ohutu meresõidu kindlustamiseks, mõõdistamisest ja selle informatsiooni publitseerimisest meresõitjaile kättesaadaval viisil [3]. Hüdrograafia on 1) füüsilise geograafia haru, mis tegeleb siseveekogude uurimise ja kirjeldamisega ja 2) merenduse haru, mis selgitab ja kavandab merede ja suurte siseveekogude laevasõiduteid ja tingimusi [4].

Uurimisobjekt ja ainevald

Sarnaselt teistele teadusharudele on ka hüdrograafial kui teadusel oma uurimisobjekt, ainevald ja meetodid. Liigitades hüdrograafia geoteaduste (loodusteaduste) valdkonda on tema uurimisobjektiks Maa hüdrosfäär, kitsamas mõttes Maa pinnal paiknevad veekogud. Hüdrograafiateaduse põhieesmärki silmas pidades on traditsiooniliseks uurimisobjektiks eelkõige laevatatavad veekogud. Hüdrograafia kui rakendusteaduse ainevaldkonnaks on maailmameri kui ruumiline looduslik keskkond. Igasuguste kaardistamistööde arengu suunajaks oli pikka aega sõdimine kui kahtlemata inimkonna vanim tegevusvaldkond. See, kellel olid paremad ja täpsemad kaardid ning kaardistajad, oli ka edukam vallutaja või maadeavastaja. Mere- ja maakaardid ning nende koostamiseks kasutatud lähteandmed olid rangelt salajased ja neid hoiti kiivalt konkurentide eest. Niisugune praktika on enamikes riikides au sees ka tänapäeval ja see on kahtlemata üheks merepõhja kaardistustööde arengupiduriks. Viimastel aastatel on mitmesugused kaugseiremeetodid küll oluliselt vähendanud maismaa kaardistamise salastamisvajadusi ja -võimalusi, kuid merealade puhul on kaugseire meetodid seni üsnagi piiratud ja selles valdkonnas on olukord vähe muutunud. Hüdrograafia põhieesmärgiks on seni olnud peamiselt laevasõidu vajadused ning sedalaadi tegevusele on suunatud ka suur osa tänapäeval tehtavaid mõõdistustöid. Sarnaselt maismaal toimuvale mitmekesistub inimtegevus ka merealadel ning sellega kaasnevad uued, varasemaist ja traditsioonilistest vajadustest erinevad nõuded ja ootused veealadest koostatavaile kaartidele ja andmekogudele. Stabiilselt ja rutiinselt tegutsevad kaarditootjad enamast ignoreerivad “uute” tarbijate vajadusi ja soove kuna ei pea neid olulisteks või loevad neid väljaspool “oma” tegevusvaldkonda olevaiks. Eksisteerib mitu põhjust, miks niisugune arusaam on siiani elujõuline ja miks vaid üsna sporaadiliselt tehakse pingutusi tegelike vajaduste rahuldamiseks, kaasates kaarditootmise “uusi” partnereid ja teistsugust mõttelaadi. Uute ja varasemast erinevate kasutajate näol on hüdragraafiateenistustele esitatud uued võimalused ja väljakutsed. Inimtegevus kui üks looduse oluline koostisosa ei salli tühja kohta ning senisest erinevat tüüpi merekaartide ja andmekogude vajadus rahuldatakse sõltumata sellest, kes neid koostab ja toodab. Loomulikult on kaardistamise kui tegevusvaldkonna võimalused ajast mil maismaakaardistamine väljus vaid sõjaliste ja transpordivajaduste rahuldamise raamest oluliselt avardunud. Tehnoloogilised arendused, eelkõige Üleilmse(te) asukohamääramissüsteemi(de) evitamine tähendab seda, et korrektne asukohamääramine on võimalik praktiliselt kõikjal ja kättesaadav kõigile. GIS kasutusvõimaluste hoogne areng ei vaja enam kasutamiseks väga spetsiifilist ja kauakestvat arvutikoolitust, vaid on kättesaadav ja kasutatav praktiliselt igas eluvaldkonnas tegutsevaile asjatundjaile. Teisisõnu arvutikasutamise vajadus ja oskus on muutunud või muutumas enamiku tõsiseltvõetavate elualade lahutamatuks koostisosaks. Interneti võimalused sidevahendina teabe ja mahukate andmehulkade edastamise vahendina on muutunud juba enamiku arvestatavate “tegijate” igapäevaseks töövahendiks. Organisatsioonilises plaanis toimub samuti kiire era- ja avaliku sektori struktuuride tegevuse põimumine saavutamaks uusi tasakaaluseisundeid, väheneb militaarstruktuuride sõnaõigus ja mõju. Üle 70% Maa pinnast on kaetud veekogudega. Ülejäänud vähema kui ühe kolmandiku Maa pinna osas jaotub elanikkond ebaühtlaselt: arvatakse, et 2020. aastaks paikneb 60% rahvastikust rannajoonega piirneva 60 km laiuse maismaavööndi piires. Järjest enam põimuvad mere ja rannikuasukate suhted ja vastastikune mõju. Selle vastastikkuse mõju esimesed, abivahendeid nõudvad valdkonnad olid maadeavastused ja -vallutused, meretransport ja kalandus ning seesugune nõudlus “sünnitas” hüdrograafia. Kuid hüdrograafiline “tööpõld” peaks kohanduma muutuva maailmaga. Hüdrograafia on pikka aega mänginud ja jääb kahtlemata ka edaspidi mängima olulist rolli meresõidu ohutuse ja effektiivsuse kindlustajana, kuid nii mitmeski muus tegevusvaldkonnas on hüdrograafiline andmestik muutunud asendamatuks. Nüüdisaegne merealade kasutamine on võrreldes lähiminevikuga oluliselt avardunud ning mitmedki uued kasutusvaldkonnad vajavad erinevaid toetusvahendeid. Uute tegevusaladena võiks nimetada sadamate majandamist ja juhtimist, veealuste kaablite ja torujuhtmete paigaldamist ja hooldust, maavarade uuringuid ja tootmist, turismi, tööstuslikku kalapüüki, kalakasvatust, mereuuringuiks vajalike seadmete ja tehnoloogia arendamist, julgeoleku ja suveräänsuse tagamise meetmeid, bilateraalseid merepiire ja piirialasid, mereprotsesside uurimist ja ohjamist, keskkonna mõju ja kaitset, rannikumere ja kaitsealade majandamist jmt. Nüüd, mil laevajuhtide ruumilise teabe vajadus on kaartidel olemas, vajavad uued kasutajad edukaks tegevuseks teistlaadi (kuid samadele andmetele tuginevaid) ruumilisi infrastruktuure ning tänapäeva hüdrograafia suudab seda kindlasti pakkuda. Rahvuslik hüdrograafiateenistus (RHT) peab tänapäeval omama juhtrolli kavandamaks hüdrograafilise informatsiooni turgu ja kasutamist, kuna teised temaga seotud valdkonnad (kaarditootmine, meresõiduohutus, laevasõiduga seotud teabesüsteemid jne.) peaksid selles ettevõtmises osalema RHT partneritena, säilitades samas oma andmete omandiõiguse. Sama kehtib ka erainitsiatiivile ja -kapitalile tuginevate ettevõtete kohta.

Areng ja perspektiivid

Hüdrograafia arengule viimase mõnekümne aasta jooksul on olulisemat mõju avaldanud mikroelektroonika ja sidetehnika areng. Mikroelektroonika pealetungi algusest 1960 aastail on seadmete töökiirus iga kümne aastaga kasvanud 5 korda kuid hind langenud, samas on ka andmete salvestamise maksumus langenud. Mikroelektroonikaseadmete arengu aeglustumise tendentsi pole märgata. Sidetehnoloogia arengus ei ole veel saavutanud mikroelektroonikaseadmetega võrdset küpsusastet. Selles valdkonnas võiks märkida kolme peamist suunda: suurem kiirus, globaalsed ühendused ja mobiilsus ja samas üsna kiire maksumuse langemine. Viimase 15 aasta jooksul on merealade kaardistamise võimalused ja ulatus hüppeliselt arenenud uute rakendusvõimaluste tõttu tänu revolutsioonilistele sündmustele neljas tehnoloogiavaldkonnas: asukoha määramine, merepõhjast informatsiooni hankimine, kaugseire, digitaaltooted e. tulemus (digital produkts).

Asukoha määramine

Alates 1994. aastast on merel asukoha määramiseks enamasti kasutusel GPS-seadmed võimaldamaks saada igasugustel alustel hõlpsalt, pidevalt ja odavalt ühtses üleilmses taustsüsteemis täpseid asukohamääranguid. Sel moel saadud asukohamäärangud on täpsemad kui enamiku olemasolevate (paber)kaartide täpsus. Mõned elektronkaartide pooldajate soovitus asendada olemasolevad paberkaardid uute, vähemate ebatäpsustega, GPS seadmete täpsusega ühilduvate kaartidega ei ole esialgu tähelepanu vääriv lahendus kuna see ei tõsta kaartide koostamiseks kasutatavate andmete täpsust (usaldusväärsust).

Merepõhja teave

Uued lähenemisviisid merepõhja kaardistamisele, eelkõige paljuanduriliste ridasonarite (multi-transducer boom-sweep system), paljukiireliste lehviksonarite (multibeam sonar) ja aerolaserbatümeetria (airborne laser bathymetry) kasutamine võimaldavad saavutada ligikaudu 100 %-list merepõhja kaetust sügavuspunktidega (lausmõõdistust). Sedalaadi seadmetega on merepõhja kaardistamisel võimalik saada täielik pilt merepõhja pinnamoest ning saada aerofotodele põhinevate maismaakartidega võrreldavaid tulemusi. Võimalik on niisuguste merepõhja pinnamoe iseärasuste nagu ankrute või jääpankade triivimisjälgede, looduslike või inimtekkeliste objektide, väheldaste ja ulatuslike liiva- või kruusavallide (virede) kaardistamine ja analüüs. Mõned mõõdistussüsteemid võimaldavad tagasipeegeldunud akustilise teabe iseärasusi seostada põhjasetete omaduste ja merepõhja struktuuursete iseärasustega. Seega saab kaardistusandmete põhjal otsustada merepõhja omaduste üle ja samas ka määrata eriilmeliste alade asukohta ja piire.

Kaugseire

(remote sensing information) võimaldab jälgida merepinna iseärasusi avastamaks põhja pinnamoest ja geoloogilisest ehitusest tingitud gravitatsioonilistest iseärasustest põhjustatud veepinna (geoidi pinna) kõrvalekaldeid, samuti loodetest ja klimaatilistest põhjustest tingitud veepinna (taseme) muutusi. Satelliitvaatlused võimaldavad märgata rannajoone muutusi, jälgida sadamate ja muude rajatiste mõju mereprotsessidele, avastada reostusallikaid ja kaardistada neist tulenevat mõju, operatiivselt jälgida jää dünaamikat ja palju muud. Samas on ükskõik milline kaardistatav tegur seostatav hüdrograafilise andmestikuga kitsamas mõttes ja seeläbi tõuseb nende andmestike praktiline väärtus.

Digitaalne tulem(us)

Viimase paarikümne aasta jooksul on kõik uuringute, kaardistamise ja mõõdistustöödega saadud andmed käsitletavad GIS rakendustes kasutatava infotehnoloogilise teabena. Arvutite abil teostatavaid uurimis- ja kaardistamistegevusi tuntakse “geomaatikana”. Üheks oluliseks geomaatiliseks tulemiks on mitmesuguste analoogtoodete (näit. paberkaartide) muutumine digitaalseiks. See üleminekuprotsess on peagi lõppemas ja digitaalkaardid muutumas valitsevaiks toodeteks. Üsna oluline osa kaardistamistulemustest on juba leidnud ulatuslikku kasutust meresõiduvälistes rakendustes. Sedalaadi tooted arvestavad teadlaste, poliitikute, kommertsettevõtjate ja teiste tarbijate muutunud vajadusi. Mere GIS võimaldab lisada uut teavet või uuendada teatud infokihte neid asendades (üle kirjutades) kuid pakub samas ka võimaluse visualiseeritud teabe analüüsiks ja mõjuvuse hindamiseks. Niisugune võimalus lubab teha otsustusi varasemast erineval tasemel seostatult mitmete rannikumere ja mereressursside haldamise ja kasutamisega probleemide ja ka võimalustega. Olgu siinjuures märgitud mõningad tegevusvaldkonnad: süvendustööd ja sadamaehitus, jäätmete, sh. süvendustöödel teisaldatava pinnase kaadamine merre, kahjulike või ebasoovitavate ainete levikuskeemide koostamine, kulutusprotsesside jälgimine ja ohjamine, meregeoloogilised ja ökoloogilised rakendused, rannikualade ratsionaalne kasutamine, meretransport, looduslike protsesside jälgimine ja modelleerimine jpt. Tehnoloogilised edusammud võimaldavad käsitleda suuri, näiteks lehviksonaritega kogutud andmekogusid (massiive), neid koordineerida, töödelda ja visualiseerida.

1995. a. avaldas Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO) Elektronkaartide kuvamise ja infosüsteemide - EKKIS (Electronic Chart Display and Informatsion Systems – ECDIS) esitamise standardi, teatud spetsiifilise GIS esitusvormi, mille kohaselt EKKIS käsitletakse kui paberkaartide “asendamise süsteemi” Rööpselt on kasutusele tulnud ka mitmeid teisi GIS tooteid nagu “mitteametlikke” Elektronkaartide süsteeme EKS (Electronic Chart Systems – ECS). Sääraseid tooteid ei peeta esialgu veel küll 100%-liselt paberkaartide asendajaiks, kuid juba praegu võimaldavad need uued tooted laevajuhtidele laiemat ja sobivamat abi kui paberkaardid. Need kaks arengusuunda on juhtinud nii hüdrograafe kui teisi kaartide tootmise ja koostamisega seotud tegijaid suunama enamuse tähelepanust eemale paberkaartide koostamisest ja tootmisest ning keskenduma “digitaalkaartide” arendamisele peamiselt EKKIS, vähem EKS vormis. Sellega seoses on hoogustunud vaidlus hüdrograafilise kaardistamise peamise tulemi ümberdefineerimise üle, milleks praegu peetakse GIS põhist digitaalset andmekogu, mille põhjal saab koostada nii paberkaarte, digitaalkaarte kui ka teatud spetsiifilisi kaardikihte meresõiduvälisteks vajadusteks, sh ka militaarvajadusteks. Laevadel kasutatavate elektronkaartide arendust võib lugeda senini hüdrograafia rakenduslikuks tippsaavutuseks. Loodete (veetaseme) teabe kaasamine sedalaadi teabesüsteemides võimaldaks, võrreldes vaid kaardinulli suhtes esitatud veesügavustega kaardi kasutamisega, ohutumat laevaliiklust ja seda eelkõige madalaveelistel merealadel suurte laevade kasutamisel. Võimalus kaasata teabesüsteemi veetaseme muutusi reaalajas lubaks arvestada tuule ja jõgevee sissevoolust põhjustatud raskelt prognoositavate nähtude mõju. Teatud juhtudel, näiteks suhteliselt kitsastes jõesuudmeis või kriitilise veesügavusega kanaleis, on sel teel võimalik tunduvalt avardada ja muuta ohutumaks laevatamisvõimalusi. saavutamaks märgatavat majanduslikku kasu. Nüüdseks on kindel, et andmemahukate EKKIS-de arendamine on kasulik nii laevandusele kui neid süsteeme arendavaile ja turustavaile kõrgtehnoloogiliste seadmetega varustatud ettevõtetele, olles samas ka heaks tulevikku suunatud arendustööde näiteks.

Hüdrograafia paradigma

Uusimate vaadete kohaselt eksisteerib hüdrograafia ja hüdrograafiline teave (eelkõige loomulikult igat liiki ruumiline teave) selleks, et hõlbustada “kvalifitseeritud (arukate) otsustuste” tegemist. See vaade põhineb hinnangul, et “kvalifitseeritud otsustuste” tegemine on kõrgeltorganiseeritud inimtegevuse osa, üks põhifunktsioone. Mõningaid tegevusvaldkondi võiks jagada otsustuste jadaks. Niisuguste otsustuste edukus sõltub suuresti informeerituse määrast sobiva teabe valdkonnas. Näiteks, ohutu ja eduka laevasõidu eelduseks on teatud, ja enamasti lihtsate otsustuste jada: kas, kuna ja kus suurendada või vähendada laeva kiirust; kus ja mil määral on vaja muuta kurssi jne. Need otsustused tagavad edukuse ja ratsionaalsuse juhul kui ollakse informeeritud, so. omatakse ohutu ja ratsionaalse liikumise jaoks küllaldast teavet ning osatakse seda ka parimal võimalikul viisil kasutada. Merepõhja geomorfoloogiline tõlgendamine on teatud otsustuste kogum, milles üksikprotsessid või -sündmused sobivalt seonduvad mõõdistatud või vaatlustel saadud tunnuste ja faktidega. Taoline tõlgendus on edukas juhul kui ollakse “informeeritud”, st. siis kui geomorfoloog saab järelduste (otsustuste) tegemisel tugineda kogu olemasolevale andmestikule ning suudab neid andmeid konkreetses kontekstis lahti mõtestada, kirjeldamaks looduslikku protsessi adekvaatselt. Traalpüük on samuti teatud otsustuste kogum: millal lasta traal vette või võtta välja; traalimise kiiruse ja suuna valik jne. Traalimise edukus, so. lühima võimaliku aja jooksul koguda traali võimalikult rohkelt kala, on samuti sõltuv “informeeritusest”: ühelt poolt, kuivõrd adekvaatset teavet antud piirkonna ihtüofaunast omatakse, millised on kalaparvede liikumise seaduspärasused, millised on sügavussuhted ja põhja pinnamood jmt. ning teiselt poolt, kuivõrd kättesaadav see vajalik teave on ning kuivõrd kalur seda teavet kasutada suudab või oskab Mõõdistustööde otstarbeka kavandamise ja eduka ning ratsionaalse tegemise eelduseks on jällegi “informeeritus”, so juba teadaolevate andmete analüüs, sobivate seadmete valik, ilmaolude arvestamine ja sellest sõltuvalt mõõdistusliinide või -alade kavandamine või ümberkorraldamine. Ülaltoodud ja muudeski tegevustes tehtavad otsustused sisaldavad määramatuse (muutlikkuse) ja riski elemente. “Kvalifitseeritud otsustuse” tegemiseks on oluline otsustada, kuivõrd tõenäoline eeldatav määramatus (muutlikkus) või risk võiks olla. Otsustuse pädevust (“kvaliteeti”) võiks ühelt poolt käsitleda pöördvõrdelisena otsustusega seonduva määramatusega (muutlikkusega) ja samas ka pöördvõrdelisena olemasoleva teabe määramatusega (muutlikkusega). Siit tulenevalt võime teha järgmised järeldused. Hüdrograafilisel teabel (mõõdistusandmeil) põhineva otsustuse pädevus (“kvaliteet”) on võrdelises sõltuvuses kasutatava teabe kvaliteedist, tema täiuslikkusest, omastatavusest, kättesaadavusest ning otsustaja oskusest olemasolevaid andmeid ja nende kvaliteeti adekvaatselt hinnata ja kasutada. Hüdrograafilise andmestiku määramatuse (muutlikkuse, mittevastavuse) käsitlus koosneb järgmistest järkudest: 1. kindlaks määrata hüdrograafilise mõõdistuse kohustuslik (soovitatav) usaldatavus (confidence region) nii, et neile mõõdistusandmeile tuginevad üksikotsustused (näit. ohutu laevatee järgimine) tehtaks aktseptitava usaldusväärsusega: 2. valida vajaliku usaldatavusega andmete saamist tagav (võimaldav) mõõdistussüsteem; 3. hinnata andmete tegelikult saavutatud usaldatavust ja võrrelda seda nõutud (soovitatud) usaldatavusega; 4. esitada võrreldavad usaldusväärsused (andmete muutlikkus, vastavus või vastamatus) võimalikult lihtsalt mõistetaval viisil otsustuste tegijaile. Punktides 1 – 3 esitatud ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid (seadmed) ja metoodiline baas on nii RHT-l kui arvestatavail eraettevõtetel olemas. 4. punkti ülesande täitmiseks kõigile vajalikud ja kättesaadavad vahendid (esitusmeetodid või -viisid) on arendusjärgus (hüdrograafiline infosüsteem e. HIS). Hüdrograafia kui kvalifitseeritud otsustuste tegemiseks vajalike andmete hankija rolli käsitleval seisukohal põhineb ka uusim hüdrograafia määratlus [6]: hüdrograafia on hüdrosfääri, tema põhja ja viimasega seotud rajatiste ja struktuuride pinnamoe, füüsikalise ja dünaamilise olemuse kirjeldamiseks vajalike ruumiandmete ja teabe üldine kogum ja samas ka nende andmete hankimist, käitlemist ja töötlemist käsitlev rakendusteadus.See määratlus koosneb kahest osast: hüdrograafia ülesandest ja eesmärgist. Kui ülesanne hõlmab suuresti traditsioonilist tõlgendust, andmete hankimist, siis eesmärk nihutab rõhu hüdrograafiliste toodete loomiselt uute tehnoloogiliste arenduste abil hüdrograafilise teabe levitamisele ja kättesaadavusele. Digitaalne teave ei ole olemuselt inertne nagu mingi füüsiline toode, kord võrku viiduna peaks ta levima peaaegu automaatselt. Sealjuures on kõige olulisem see, et digitaalteavet saab töödelda mitmel erineval viisil ja kohandada erinevate programmide abil vastavalt vajadustele. Niisugune võimalus ongi hüdrograafilistele andmekogudele uusi kasutusvaldkondi avav iseärasus, mille praktilised võimalused näiteks Interneti vahendusel on ilmsed. Rahvusvaheline Hüdrograafiaorganisatsioon (International Hydrographic Organization - IHO) lähtub uue hüdrograafia määratluse sõnastamisel samuti meresõiduväliste kasutusvõimaluste olulisusest [7]: hüdrograafia on merede ja nende rannikualade iseärasuste mõõdistamise ja kirjeldamisega tegelev rakendusteaduse valdkond, tagamaks kõrvuti meresõiduga võrdväärselt ka uurimistööde, keskkonnakaitse, prognooside ja muude valdkondade vajadusi. Selle määratluse kohaselt tuuakse uue momendina sisse samuti hüdrograafilise andmestiku levitamise olulisus.

==RHT restruktureerimine ja kohandamine== on pidev protsess olemaks valmis uutele väljakutsetele ja muutustele. Seega on vajalik viis, mille kohaselt “hüdrograafiatöö” on ajas juhitav. Traditsiooniliselt on hüdrograafilisi andmeid kogutud teatud spetsiifiliste dokumentide (merekaartide) koostamiseks, täitmaks pealvee laevasõidu vajadusi. Samade andmete muud kasutusvõimalused on seni vähe tähelepanu pälvinud. RHT esmane, tulevikku suunatud arengusuund peaks tuginema väitele, et on olemas rohkem kui üks samade lähteandmete põhjal kasutatav rakendus. Muutused kasvavad välja traditsioonilisest (tavapärasest) hüdrograafilisest tegevusest endast. Korralduslikult võiks muutusi käsitleda kolmes osas: 1. Andmete kogumine (algandmed); 2. Andmehaldus (töötlus), 3. Tulemuste levitamine ja andmete värskendamine (hüdrograafiline teabesüsteem HIS).

Andmekogumine

Organisatsioonisisene andmekogumine

on suurimaks kuluallikaks seadmestatud mõõdistuslaevad ja neid kasutav personal. Kaardikoostamise vajaduste väliselt kogutavate andmete mahu ja mitmekesisuse suurendamine viib tegelikult lõpptulemuse (andmete) omahinna suhtelisele alanemisele isegi siis, kui otsesed mõõdistamise (andmekogumise) kulud mõnevõrra suurenevad. Seega on kaasnevalt  võimalik kogutud teavet kasutada ka teist laadi rakenduste (toodete) loomiseks. Sedalaadi sünergeetiline (koosmõjuline) tulem (2+2=5 tüüpi ilming) tuleneb kas niisuguste seadmete kasutamisest, mis võimaldavad koguda mitut sorti (tüüpi) andmeid, või kogutakse mitut viisi interpreteeritavaid andmeid. Näiteks võimaldavad teatud tüüpi lehviksonarid lisaks sügavusandmeile salvestada ka põhjast tagasipeegeldunud energia intensiivsust ning seetõttu teha järeldusi põhjasetete kohta. Sügavusandmed on kasutatavad nii ohutu laevasõidu tarbeks kui merepõhja geomorfoloogiliste struktuuride kirjeldamiseks ja nende kirjelduste kaudu muudes valdkondades. Otsus, mis laadi andmete kogumine on optimaalne vajab põhjalikku uurimist ja kogemusi. Väga oluline on laevaressursi jaotamine erinevate kasutajate (seadmete) vahel, arvestades nt. paigaldatud seadmete kooskasutamise võimalusi.

Organisatsioonivälised andmeallikad

kasutamisse peaks RHT suhtuma soosivalt. Kahel põhjusel on niisugune lähenemisviis vajalik ja õigustatud: esiteks on väljaspool RHT tekkinud moodsaid tehnilisi vahendeid ja kvalifitseeritud personali evivaid ettevõtteid (firmasid), kes on võimelised koguma hüdrograafilisele standardile vastavaid andmeid; ja teiseks, teatus liiki andmeid on võimalik koguda satelliitidele paigaldatud seadmete abil, näiteks mitmesuguseid merepinna ja -vee füüsikalisi karakteristikuid, rannajoone muutusi jne. Kuigi taolised andmed ei vasta veel praegu hüdrograafilistel töödel kasutatavate täiendandmete täpsusnõudeile, on nad kasutatavad tööde kavandamiseks. Niisuguse lähenemisviisi puhul saavutab loomulikult olulise koha andmete vastavuse kontroll ja sellest tulenevalt RHT vastutuse määra suurenemine. 

Andmetöötlus

efektiivsusest sõltub olulisel määral mõõdistusandmete kasutuse operatiivsus. Tänapäeva mõõdistussüsteemide abil on võimalik lühikese ajaga koguda väga suur, kümnetesse GB ulatuv andmemassiiv (toorandmed). Need aga ei ole enamasti otseselt GIS rakendusteks sobivad üheltpoolt seetõttu, et sisaldavad mõõdistussüsteemi kuuluvate eri seadmete algandmeid, teisalt on algteekides alati mingi hulk vigu ning teatud liiki rakendused vajavad teatud tasemeni (tiheduseni) generaliseeritud andmeid. Andmetöötluse põhiülesandeiks ongi toorandmete teisendamine kasutajaile kättesaadavasse formaati, vigade tuvastamine ning kõrvaldamine ning saadud tulemuse kvaliteedi  hindamine. Enamasti vajatakse teatud ala mõõdistamiseks oluliselt vähem aega kui järgnevaks andmetöötluseks. Üheks RHT ees seisvaks väga oluliseks ülesandeks ongi andmetöötluseks kuluva aja vähendamine.

Andmekasutus ja -levitamine

Algandmed laekuvad kalli ja sageli töömahukate välitööde tulemusel, teatud juhtudel kaasatakse ka RHT väliseid struktuure (Eestis: sadamate mõõdistusandmed, Põllumajandusülikooli geoid-ellipsoidi mudel, VRS tugivõrk). Üsna lähedases minevikus kasutati hüdrograafilisi andmeid vaid ühe toote (rakenduse), merekaarti valmistamiseks. Tulevikus niisugune rakendusviis muutub, st. peab olema võimalik ja valmis uuteks rakendusteks, rahuldamaks uute tarbijate kasvavaid mitmepalgelisi vajadusi.         

Tänapäeva hüdrograafi kui rakendusteadus on järjest tihedamalt seondumas nii loodus- kui reaalteadustega ega suuda väljaspool neid edukalt oma ülesandeid täita ega eesmärke saavutada. Hüdrograafiliste andmekogude kasutamine on väljunud või väljumas meresõidu kitsastest raamidest ja saavutamas talle õigusega kuuluvat kohta teiste geoteaduste reas. Varemalt peamiselt andmekogumisega tegelenud “korilasest” on saamas nende andmete haldamist ja kasutamist organiseeriv rakendusteadus. Hoolimata salastatuse vähenemisest ja üleilmastumisest on hüdrograafia endiselt ning jätkuvalt merega piirnevate riikide arenguks oluline strateegiline valdkond.

Allikad

[1] American Practical Navigator, Bowditch, vol. II, Useful tables, Calculations, Glossary of Marine Navigations, Defense Mapping Agency Hydrographic/Topographic Center, 1981 [2] The Oxford Englich Dictionary /corrected reissue/, Oxford: Clarendon Press, 12 vols., 1933 [3]Glossary of Terms used on Admiralty Charts and in Associated Publications, 2nd ed., Admiralty Hydrographic Department, Professional Paper No.11, , London, 1953 [4]Võõrsõnade leksikon. Tal., Valgus, 2000 [5] Lutt, J. Hüdrograafilised mõõdistustööd 21. sajandil. Meremees nr. 1 2007. [6]Monahan D,. Hecht H., Wells D., Kenny M. R., Campos A., Challenges and Opportunities for Hydrography in The New Century. International Hydrographic Rewiev, Vol. 2 No 3 (New Series), December, 2001, pp.56 – 67 [7] Maratos, A. The Role of Hydrographic Services with Regard to Geospatial Data and Planning Infrastructure. The role of IHO and the view of IHB. International Hydrographic Rewiev, Vol. 7 No 2 (New Series), August , 2006, pp.51 – 53. [8] IHO Standards for Hydrographic Surveys 5th edition, February 2008, Special Publication N 44, Published by the International Hydrographic Bureau, Monaco.