Merepõhja iseloom

Merepõhja iseloom on tähtis laeva turvaliseks ankurdamiseks ja põhjapüünistega kalapüügil. Ankrus seismisel on oluline, et ankur kinnituks hästi merepõhja ega hakkaks triivima, kui tuul ja hoovus laevale survet avaldavad. Hea sidus ankrupõhi on liivane savi, savine liiv ja savine muda, halvem on mure põhi – kruus ja killustik, kiviklibu, rähk ja liiv –, väga halb on kaljune põhi, rahnud ja kivid. Järskude nõlvadega rahnuline põhi võib kalapüügil põhjustada traalnooda purunemist ja loomuse kaotust. Ka kare, käsnade või korallidega kaetud põhi kulutab kiirelt püüniseid. Merepõhjast võetud pinnaseproovid võimaldavad täpsustada loodimise järgi määratud laeva asukohta, see on tähtis sõidul udus. Andmed merepõhja iseloomu kohta saab laevajuht peamiselt merekaartidelt, kus need on antud sõnaühendite ja tingmärkidega.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.