Erinevus lehekülje "Noot" redaktsioonide vahel
(Uus lehekülg: ''''Noot''' on kurnpüünis (v.a msg seisevnoodad ja traalnoot), mis koosneb kotikujulisest tihedast pärast, 2 tiivast ja veoköitest. Mõnel juhul on noot ühetiivaline (pö...') |
|||
| (ei näidata 2 kasutaja 2 vahepealset redaktsiooni) | |||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
| − | '''Noot''' on [[kurnpüünis]] (v.a | + | '''Noot''' on [[kurnpüünised|kurnpüünis]] (v.a mitmesugused seisevnoodad ja [[traal]]noot), mis koosneb kotikujulisest tihedast pärast, kahest tiivast ja veoköitest. Mõnel juhul on noot ühetiivaline (pöörisnoot). |
| + | |||
| + | Nooda eelkäija oli pärata tõmbe[[võrk]], mille Eesti oletatavad varaseimad säilmed pärinevad mesoliitikumist (kalavõrk). Päraga noodaga püük algas hiljemalt I aastatuhandel. Nooda suuruse ja nimetuse määrab püütav kala. Eestis olid suurimad [[räim]]e- ja [[kilu]]noodad (pära ehk koti pikkus 4—21 ja kõrgus 1—5,5 m, tiibade pikkus kuni 435 m, kõrgus 4—5 m, harvem enam). Pära lähedal olid tiivaosad, otsa pool hõredamad. Need noodad tõid Eestisse Ostaškovist pärit vene [[kalur]]id, mistõttu osa nooda detailide nimetusi on venepärased (eriti Põhja-Eestis). | ||
| + | |||
| + | Äärekala püüdmiseks oli madalam, kuid hõredamasilmaline noot. Olid ka nt [[siig|siia-]], [[haug]]i-, [[lõhe]]-, [[angerjas|angerja-]] ja [[lest]]anoodad. Viimase eripära olid jämedad veoköied (kusikeis) ja lühikesed tiivad (lestapüük), mille otsas oli tiiva kõrgusele vastav vaalu- ehk kahlepulk, mis aitas tiiba püsti hoida. Väikseimad ja tihedasilmalised noodad on söödakala püüdmiseks õngepüügi tarvis. 1929. aastal oli Eesti mererannikul tarvitusel 1121 noota, sh 106 suur-, 126 jää- ning 629 lestanoota, viimased peamiselt Saaremaal. Nüüdisajal jagatakse noodad tööpõhimõtte, veekogus paiknemise vm alusel: pöördnoodad (ka jõe- või kalanoodad), jääalused pöördnoodad (talinoodad), põhjanoodad, seinnoodad, tõmbenoodad, heitenoodad ja [[alamaan]]id. | ||
{{Mereleksikon}} | {{Mereleksikon}} | ||
| + | |||
| + | [[Kategooria:Püügivahendid]] | ||
Viimane redaktsioon: 11. märts 2017, kell 01:48
Noot on kurnpüünis (v.a mitmesugused seisevnoodad ja traalnoot), mis koosneb kotikujulisest tihedast pärast, kahest tiivast ja veoköitest. Mõnel juhul on noot ühetiivaline (pöörisnoot).
Nooda eelkäija oli pärata tõmbevõrk, mille Eesti oletatavad varaseimad säilmed pärinevad mesoliitikumist (kalavõrk). Päraga noodaga püük algas hiljemalt I aastatuhandel. Nooda suuruse ja nimetuse määrab püütav kala. Eestis olid suurimad räime- ja kilunoodad (pära ehk koti pikkus 4—21 ja kõrgus 1—5,5 m, tiibade pikkus kuni 435 m, kõrgus 4—5 m, harvem enam). Pära lähedal olid tiivaosad, otsa pool hõredamad. Need noodad tõid Eestisse Ostaškovist pärit vene kalurid, mistõttu osa nooda detailide nimetusi on venepärased (eriti Põhja-Eestis).
Äärekala püüdmiseks oli madalam, kuid hõredamasilmaline noot. Olid ka nt siia-, haugi-, lõhe-, angerja- ja lestanoodad. Viimase eripära olid jämedad veoköied (kusikeis) ja lühikesed tiivad (lestapüük), mille otsas oli tiiva kõrgusele vastav vaalu- ehk kahlepulk, mis aitas tiiba püsti hoida. Väikseimad ja tihedasilmalised noodad on söödakala püüdmiseks õngepüügi tarvis. 1929. aastal oli Eesti mererannikul tarvitusel 1121 noota, sh 106 suur-, 126 jää- ning 629 lestanoota, viimased peamiselt Saaremaal. Nüüdisajal jagatakse noodad tööpõhimõtte, veekogus paiknemise vm alusel: pöördnoodad (ka jõe- või kalanoodad), jääalused pöördnoodad (talinoodad), põhjanoodad, seinnoodad, tõmbenoodad, heitenoodad ja alamaanid.
|
See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal. |
