Erinevus lehekülje "Palgiparvetus" redaktsioonide vahel
(New page: '''palgiparvetus''' - oksatustatud ning tükeldatud puutüvede teisaldamine veeteed mööda. Eestis alustati palgiparvetust jõgedel 18. sajandi lõpul, tähtsamateks veeteedeks kujunesid ...) |
(kategooria) |
||
| (ei näidata 3 kasutaja 8 vahepealset redaktsiooni) | |||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
| − | ''' | + | '''Palgiparvetus''' on oksatustatud ning tükeldatud puutüvede teisaldamine veeteed mööda. Eestis alustati palgiparvetust jõgedel 18. sajandi lõpul, tähtsamateks veeteedeks kujunesid Pärnu ja Emajõe jõgikonnad, Väike-Emajõgi, Võrtsjärv ja Peipsi järv. Kesksemad parvede koostekohad olid Rannapungerja, Lohusuu, Omedu, Laane ja Mehikoorma Peipsil, Kavastu ja Kastre Emajõel, Oiu ja Suislepa Võrtsjärvel ja Pikasilla Väike-Emajõel. |
| − | + | Palgiparve moodustasid omavahel [[tross]]iga ühendatud parvikud, mis koosnesid kuue meetri pikkustest ridamisi teineteisele veeretatud ja lattidega kihiliselt kinnitatud palkidest, parviku maht umbes 20 tihumeetrit. Parve keskmine pikkus Peipsil ulatus 300-500 meetrini, maht 800-1000 tihumeetrit, mass 450-600 tonni. Emajõel ja Võrtsjärvel olid parved poole väiksemad. Palgiparved veeti peamiselt Tartusse, ka Narva ja Pihkvasse. 1956-1960. aastatel võeti kasutusele täistüvedest puntparved, see kiirendas parvekoostamist ning vähendas käsitsitööd. Palgiparvetus hääbus (ametlikult 1962. aastal) muude veoliikide arengu tõttu. Palgiparvetust ning eriti hajaliparvetust peeti jõgede suureks saasteallikaks. | |
| − | + | {{mereleksikon}} | |
| − | + | [[Kategooria:Lastimine]] | |
| − | |||
| − | |||
| − | |||
| − | |||
| − | |||
Viimane redaktsioon: 5. juuni 2016, kell 00:00
Palgiparvetus on oksatustatud ning tükeldatud puutüvede teisaldamine veeteed mööda. Eestis alustati palgiparvetust jõgedel 18. sajandi lõpul, tähtsamateks veeteedeks kujunesid Pärnu ja Emajõe jõgikonnad, Väike-Emajõgi, Võrtsjärv ja Peipsi järv. Kesksemad parvede koostekohad olid Rannapungerja, Lohusuu, Omedu, Laane ja Mehikoorma Peipsil, Kavastu ja Kastre Emajõel, Oiu ja Suislepa Võrtsjärvel ja Pikasilla Väike-Emajõel.
Palgiparve moodustasid omavahel trossiga ühendatud parvikud, mis koosnesid kuue meetri pikkustest ridamisi teineteisele veeretatud ja lattidega kihiliselt kinnitatud palkidest, parviku maht umbes 20 tihumeetrit. Parve keskmine pikkus Peipsil ulatus 300-500 meetrini, maht 800-1000 tihumeetrit, mass 450-600 tonni. Emajõel ja Võrtsjärvel olid parved poole väiksemad. Palgiparved veeti peamiselt Tartusse, ka Narva ja Pihkvasse. 1956-1960. aastatel võeti kasutusele täistüvedest puntparved, see kiirendas parvekoostamist ning vähendas käsitsitööd. Palgiparvetus hääbus (ametlikult 1962. aastal) muude veoliikide arengu tõttu. Palgiparvetust ning eriti hajaliparvetust peeti jõgede suureks saasteallikaks.
|
See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal. |
