Eesti tuletornid

Eesti tuletornide kaart

Eesti tuletornid on niihästi kasutuses olevad kui ka ajaloomälestistena alles olevad navigatsioonitähised.

Maailmas on ligi 15 000 tuletorni, Läänemere ümbruses 360 ja Eestis 41 tuletorni ning 218 tulepaaki. Lisaks on ajalooliselt huvitavaid tuletorne/navigatsioonimärke, mis on kasutusest välja jäänud, kuid pakuvad huvi meresõidu ajaloo või arhitektuuriobjektidena (Laidunina tuletorn, Kiipsaare tuletorn, Käsmu tuletorn).

Mõõduka tasu eest on võimalik külastada vaid Kõpu, Ristna ja Tahkuna tuletorne Hiiumaal ning Kihnu tuletorni. Turismiobjektidena huvipakkuvaid tuletorne on aga oluliselt rohkem. Seega tuleks paljudel omavalitsustel leida võimalus, et oma piirkonna ajaloolised tuletornid turismitooteks arendada. Tuletornide kasutuselevõtmine turismiobjektidena nõuab omavalitsustelt entusiastlikke pingutusi, et koordineerida põhilise tuletornide valdaja Veeteede Ameti ja kohalike ettevõtjate, muinsus- ja looduskaitsjate huvid ning panna nad ühiselt mõtlema ja tegutsema selleks, et tuletornid jõuaksid meie kõigi kasutusse.

Detsembris 2007 asutati Eesti Tuletorni Selts, mille ülesandeks on kaasa aidata meie tuletornide uurimisele, populariseerimisele, kaitse tagamisele ja alternatiivse kasutamisega seonduvate probleemide lahendamisele. Veeteede Ameti, Eesti Meremuuseumi ja Eesti Tuletorni Seltsi koostööna on kavas rajada Tallinna alumise tuletorni juurde tuletornimuuseum.

Eesti tuletornid maailma arhitektuurimälestise nimekirjas

IALA poolt välja valitud 100 tuletorni-arhitektuurimälestise nimekirjas on 6 tuletorni Eestist: Kõpu, Ruhnu, Tahkuna, Keri, Pakri ja Suurupi. Kõpu tuletorn on maailma kolme vanima seni järjekestvalt toimiva navigatsioonimärgi hulgas. Hetkel on muinsuskaitse all 16 tuletornikompleksi: Kõpu, Suurupi ülemine ja alumine, Keri, Tallinna ülemine ja alumine, Vilsandi, Mohni, Vormsi, Ristna, Tahkuna, Ruhnu, Pakri, Käsmu, Laidunina ja Kunda tuletorni varemed. Täiendavalt on plaanis kaitse alla võtta Kihnu, Abruka, Sorgu, Vaindloo ja Sõrve. Nii muinsuskaitse kui EVA kavades on Keri, Mohni ja Sorgu tuletornide restaureerimine, kuid mõlemal puuduvad selleks ressursid, sest riik ei investeeri piisavalt tuletornide alalhoidu. Sellise olukorra jätkumisel võib juhtuda, et lähiajal tuleb meil tõdeda, et osa ajaloolisi ja arhitektuuriliselt Eesti kullafondi kuuluvadi tuletorne ei ole me suutnud järgmistele põlvedel säilitada. Meie tuletornid kui navigatsioonimärgid Regulaarne meresõit Eesti vetes algas hansaaegadel, XIII sajandi lõpupoolel. Tolle aja algeliste navigatsioonivahendite ja meie rannikumere füüsilis-geograafiliste iseärasuste (eriti arvukate madalate ja ning keerulise rannajoone) tõttu oli navigeerimine äärmiselt ohtlik. See tingis vajaduse navigatsioonimärkide järele, tähistamaks võimalikke ohte ja võimaldamaks vajaliku täpsusega määrata laeva tegelikku asukohta merel. Tänapäevaste navigatsioonimärkide, tuletornide ja tulepaakide eelkäijateks olid silmatorkavamad loodusobjektid ja kõrgematel kohtadel süüdatud lõkked, mis pimedal ajal olid laevajuhile sageli ainukeseks võimaluseks eirata ohte ja leida õige kodutee. Esimeste teadaolevate tuletornide (Rhodose koloss ja Aleksandria tuletorn) rajamine leidis aset juba rohkem kui paar tuhat aastat tagasi (vastavalt 300 ja 270 aastat e.m.a). Maailma vanimaks tuletorniks, mis oma esialgsel kujul (väikeste ümberehitustega) on säilinud kaasajani, on Heraklese tuletorn (Torre de Hercules) A Coruna lähistel Hispaania looderannikul. See torn rajati 2. sajandil ja on kuni kaasajani, peaaegu 1900 aasta jooksul, täitnud oma esialgset funktsiooni, s.o abistanud meresõitjaid nii päeval kui ka öösel navigeerimisel selles piirkonnas. Meie andmetel asub auväärsel teisel kohal pidevalt töötanud tuletornide rivis meie Kõpu tuletorn, mis valmis 1531. aastal ja on säilitanud oma esialgse põhikuju (tuletorni alumine pool koos piilaritega) tänapäevani. Tuletornide süstemaatiline rajamine meie merealadele algas 17. sajandil (Sõrve, Ruhnu jt) ja jätkus Peeter I initsiatiivil 18. sajandil (Keri, Vaindloo, Pakri, Narva, Suurupi, Naissaare jt). 19. sajandil renoveeriti olemasolevaid ja rajati rida uusi tuletorne nii Põhja-Eesti rannikule kui ka Lääne-Eesti saarestiku piirkonda. Oluliselt täienes navigatsioonimärkide arv ka 20. sajandi esimesel poolel. Suur osa neist oli tüüpprojekti järgi ehitatud monoliitbetoonist rajatised või siis metallist sõrestiktornid, mis tänapäeval enam ei kuulu tuletornide kategooriasse, vaid on arvatud tulepaakide hulka. Meie tuletornide paiknemisest annab ülevaate lisatud joonis. Tuletorni nime kõrval toodudaastaarv näitab esmase tuletorni rajamise aastat antud paigas.

Tuletornid ja nende seadmed läbi aegade

Eesti tuletornid on reeglina rajatised, mille ehituseks on kasutatud ajale vastupidavaid materjale – näiteks paekivi või savist põletatud tellised. Hiljem domineeris juba monoliitbetoon. Mõningate tornide, millest markantsemad on Tahkuna, Ristna ja Ruhnu, valmistamiseks kasutati lehtterast või malmi. Ka puitu kasutati ehitusmaterjalina, kuid sellised tornid ei olnud eriti vastupidavad ja tänapäevaks on neist säilinud ning kasutusel ainult Suurupi alumine tuletorn. Tuletornide valgusallikate areng on aegade jooksul olnud lausa revolutsiooniline, võrreldes tornide väliskuju ja konstruktsiooniliste muutustega. Algselt oli valgusallikaks lahtine lõke torni tuultele ja tormidele avatud platvormil. Nii põletati peaaegu kolme sajandi vältel (1531–1810) Kõpu tuletornis lõket, mille tarbeks raiuti lagedaks kogu ümbruskonna metsad Kõpu poolsaarel. Esimeseks revolutsiooniks navigatsioonitulede ajaloos oli õlilampide ja reflektorite kasutuselevõtmine ning laternaruumide rajamine torni tippu. 19. sajandi teisel poolel asendati õlilambid petrooleumi või gaasi kasutavate hõõglampidega ja reflektorid dioptriliste seadmetega, mis võimaldas oluliselt parandada tule efektiivsust ja suurendada nähtavuskaugust. Uus tase tuleseadmete töös saavutati 20. sajandi esimesel poolel seoses elektrienergia kasutuselevõtuga. Gaasil või petrooleumil töötavad hõõglambid asendusid elektripirnidega, mille tarbeks energiat saadi vooluvõrgust või selle puudumisel spetsiaalsete tuletorniakude abil. Viimaste laadimiseks kasutati diiselgeneraatorit. Ajutiselt olid elektrienergia saamiseks meie väikesaartel ja asustatud punktidest kaugelasuvates tornides kasutusel ka tuumageneraatorid (radioisotoopse Sr’90 termoelektriline seade BETA-M). Tuumageneraatorite paigaldamist meie tuletornidesse alustati möödunud sajandi 70-ndatel aastatel ja viimane seade paigaldati 1991. a. Kokku oli tuumageneraatoreid 29 Eesti tuletornis. 1991.–1992. a demonteeriti enamus tuumageneraatoreid Vene Hüdrograafia poolt enne tornide üleandmist Eestile. Kolmes tuletornis, Tallinnamadala, Vahemadala ja Vaindloo, kus generaatorite monteerimine oli kõige keerulisem ja kulukam, anti tuletornid Eestile üle koos tuumageneraatoritega. Kuna tuumageneraatorid olid tunnistatud keskkonnaohtlikeks, siis pärast kokkuleppe saavutamist Vene poolega ning tänu Taani riigi abile õnnestuski 1994. a septembris viimased kolm generaatorit demonteerida ja Eestist välja viia. Viimane revolutsiooniline muutus navigatsioonitulede ajaloos sai alguse paarkümmend aastat tagasi. Muutused on aset leidnud nii tulede toite- kui ka valgusallikate osas. Samaaegselt on toimunud ka kogu tulesüsteemi töö automatiseerimine. Uuteks toiteallikateks on saanud päikesepatareid ja tuulegeneraatorid ning valgusallikateks valgusdioodlambid. Viimaste puhul puudub ka vajadus eraldi optiliste süsteemide järele, mistõttu valgusdioodlaternad on oluliselt väiksemad, kergemad ja efektiivsemad, võrreldes eelnenud süsteemidega. Tuletorni automatiseerimine seisneb kogu tulesüsteemi juhtimise ja kontrolli allutamises arvutiprogrammile ning kaugseire süsteemi vahendusel tule töö jälgimist ja vajaduse korral korrigeerimist regionaalsetest hooldekeskustest. Samal ajal toimub ka informatsiooni edastamine ja salvestamine tsentraalses navigatsiooniteabekeskuses. Tuletornide automatiseerimise tulemusena kadus vajadus senini kohapeal elanud ja tegutsenud tuletornivahtide järele. Seetõttu ei ole arenenud mereriikides tänapäeval enam mehitatud tuletorne ning 21. sajandiks on see romantiline amet muutunud ajalooks, mis tõenäoliselt jääb alatiseks möödanikku.

Eesti tuletornide lähiminevik

Eesti tuletornide hooldamisega Nõukogude ajal (1940–1991) tegeles Nõukogude Liidu ja 1991.–1993. a Vene Föderatsiooni Sõjamerelaevastiku Hüdrograafia-teenistus. Vastavalt riikidevahelisele kokkuleppele andis Vene pool 1993. a sügisel Veeteede Ametile üle Eesti territooriumil paiknevad tuletornid. Tornide seisukord üleandmisel oli üsna kriitiline. Viimastel aastatel enne üleandmist ei panustatud kuigivõrd tuletornide hooldamisse ning nende tulesüsteemid olid moraalselt vananenud ja füüsiliselt amortiseerunud. Paljud tornid vajasid hädasti kapitaalremonti. Probleeme tekitas ka asjaolu, et seoses Nõukogude Liidu lagunemisega ei eksisteerinud enam ka tehaseid, mis olid paiknenud erinevates liiduvabariikides ja tegelenud tulesüsteemide ning nende varuosade tootmisega. Seega ei olnud praktiliselt võimalik endisel moel tagada navigatsioonitulede normaalset tööd ja meresõidu-ohutust Eesti vetes. Kõige otstarbekam ja pikemas perspektiivis ka kõige odavam oli läbi viia tuletornide moderniseerimine ja täielik automatiseerimine. Tuletornide töö moderniseerimise ja automatiseerimisega alustas Veeteede Amet 1994. a. Selles töös sai Veeteede Ameti põhiliseks partneriks TA Küberneetika Instituudi arendusbüroo EKTA, kellega viljakas ja vastastikku kasulik koostöö on kestnud tänapäevani. Koostöö päädis kohalikele tingimustele sobiva navigatsioonitulede automaatika ja kaugseiresüsteemi väljatöötamisega. Uue süsteemi testimise ja juurutamisega alustati juba 1994. a ja sajandivahetuseks olid peaaegu kõik Eestis kasutuselolevad tuletornid ja -paagid automatiseeritud ning viidud ühtsesse kaugseiresüsteemi. Käesoleval ajal tegelevad meie tuletornide hooldamisega ja vajaduse korral avariide likvideerimisega Veeteede Ameti navigatsioonimärgistuse osakonna regionaalsed talitused: Põhja-Eesti talitus Tallinnas (Soome lahe kesk- ja idaosa tuletornid), Läänemaa talitus Haapsalus (Loode-Eesti merealad, kaasa arvatud Väinameri), Pärnu talitus (Liivi lahe kirdeosa), Saaremaa talitus Kuressaares (Saaremaa ümbrus ja Ruhnu) ja Tartu talitus (laevatatavate siseveekogude navigatsioonimärgid).

Tuletornide alternatiivne kasutamine

Inimesi on ikka paelunud kõrgustest avanevad vaated, neid saaks nautida ka tuletornidest kui need oleksid külastamiseks avatud. Ajaloolised tuletornid on muljetavaldavad rajatised, mis nagu kirikudki väärivad tähelepanu ja säilitamist nii arhitektuurilises kui ka kultuuriloolises tähenduses, liiatigi et uusi tuletorne enam tõenäoliselt ei rajata. Kaasaja tuleseadmed on niivõrd efektiivsed, kompaktsed ja kerged, et nende paigaldamine ei nõua massiivse rajatise püstitamist. Kaasajal valmiv navigatsioonituli asub reeglina sõrestikrajatisel või on kasutatud suhteliselt väikese läbimõõduga metalltoru ja kuulub tulepaagi kategooriasse. Ajalooliste tuletornide säilimise tagamine on probleemiks kogu maailmas ja sellega tegeleb ka üks IALA komiteedest. Säilimise tagamine muutub eriti aktuaalseks tuletornide puhul, mis on minetanud oma navigatsioonilise tähenduse. Sel juhul ei ole meresõiduohutuse seisukohalt meil Eestis enam põhjendatud nende hooldamine ja hoidmine riigivara bilansis. Reeglina kuuluvad need tuletornid Eestis üleandmisele kohalikule omavalitsusele. Seetõttu tegeldakse kogu maailmas ja ka Eestis tuletornide alternatiivse kasutamise võimaluste otsimisega. Eesti tingimusi arvestades peitub tornide alternatiivse kasutamise põhiline potentsiaal turisminduses. Seejuures pakuvad tuletornid huvi nii tavakülastajatele, kelle huvi piirdub reeglina rajatise üldise väljanägemisega ja vaateplatvormiga, kui ka asjatundjatele, kes huvituvad nii torni konstruktsioonilistest iseärasustest kui ka tulesüsteemidest (latern ja laternaruum, tule toitesüsteemid jm). Eesti tuletornide haldajaks on üldreeglina Veeteede Amet, kelle ülesandeks on meresõiduohutuse tagamine kuid tal puudub pädevus ja võimalused turisminduse arendamiseks. Seetõttu võiks sellise arendusega tegeleda turismindusest huvitatud ettevõtja (äriühing, omavalitsus vm), kes saaks kasutada tuletorni ja arendada oma tegevust riigivara kasutamise korra kohaselt. Sel juhul jääks töötav tuletorn endiselt riigivaraks, mis on antud teatud tingimustel ja piirangutega ettevõtja kasutusse (rendile). See tagaks torni eeskirjakohase töö, avatuse üldsusele ja objekti hooldamise ning lõppkokkuvõttes säilimise ka tulevastele põlvedele. Tuletorniturismi arendamisel tuleb arvestada asjaoluga, et tornid on kavandatud navigatsioonimärkideks, mistõttu ei vasta need paljudel juhtudel masskülastuste korraldamise nõuetele ning ohutuse tagamine võib nõuda olemasolevate konstruktsioonide tugevdamist või täiendamist. Need raskused on hea tahtmise ja äriplaani olemasolul ületatavad. Käesolevaks ajaks on sõlmitud koostöökokkulepe Veeteede Ameti ja Kõrgessaare Vallavalitsuse vahel, mille kohaselt on antud viimasele tasuta rendile Kõpu, Tahkuna ja Ristna tuletorn, mis suveperioodil on avatud kõigile asjahuvilistele. Rendile on antud ka Naissaare tuletorn (Viimsi Vallavalitsusele), samuti on analoogilised koostöökokkulepped sõlmimisel Kihnu, Ruhnu, ja Suurupi tuletorni suhtes.

Teksti koostas: Vaido Kraav - ETS juhatuse aseesimees

Teksti kaasajastas: Ego Riener - ETS juhatuse esimees

Välislingid

Veeteede Ameti Navigatsioonimärkide andmekogu

Eesti Tuletorni Selts