Erinevus lehekülje "Astrolaab" redaktsioonide vahel
| 1. rida: | 1. rida: | ||
| − | '''astrolaab''' (/tähesihik) kr astrolàbos /astro(n)+lab(ion), sks Astrolab [astrolap] - vahend taevakehade vaatluseks ja nende kõrguse mõõtmiseks. Tuntuim on tasapinnaline taevaskera kujutav astrolaab, mille aluseks on ekvaatori tasandile kujundatud taevaskera. Tüüpiline astrolaab oli vasest, kuni 60cm läbimõõduga plaat, millele oli kraabitud taevakaart. Plaadi keskpunkti oli kinnitatud 15cm läbimõõduga ring, mis oli jaotatud kraadideks ja tundideks. Ringile oli kinnitatud sihikuga alidaad, mis suunati taevakehale. AntiikKreeka esimesi taevauurijaid Hippàrkhos (/Hippàrhos) (190...125 eKr), kes koostas täheteatmiku, leiutas ka riista taevakeha kõrguse mõõtmiseks, mida loetakse esimeseks astrolaabiks. Taolist vahendit kasutas ka roomlasest taevauurija Ptolemaios [ptolemàjjos] (83...161). Keskajal kasutasid taevakehade kõrguse, kohaliku aja ja kohaliku laiuse määramiseks laialt astrolaabi araablastest taevauurijad, meremehed ja ennustajad. Makkasse (/Mekasse) suunduvad palverändurid leidsid kõrbes tee samuti astrolaabi abil. Araabia taevauurija Abdu-l-Làah Muhàmmad bin Ibraah`iim bin Hab`iib al-Fazaar`ii (/Muhàmmad al-Fazaar`ii) (?...796?) leiutas esimesena astrolaabi pärsia-araabia rahvaste seas, järgnevalt Muhhàmmad bin Džàabir bin Sinàan al-Battaan`ii (/Muhàmmad al-Battaan`ii) (lad Albatè(g)nius, 920 pKr) ja Ibraah`iim bin Jahjàa al-Zarkaal`ii (lad Arzachel [arzàhhel]) täiendasid astrolaabi nii, et vaatlusi sai teostada mitte üksnes kindlal geograafilisel laiusel, vaid igal pool. Keskaegsesse Euroopasse tuli astrolaab läbi islami võimu all oleva Andalucía [andaluss`iia] (/Andaluusia) 12. saj. Astrolaab oli tuntud 15. saj, mis ajast on säilinud kirjeldus ja kasutusjuhend Aabraham ben Šmuel Zakuto (/Abraão ben Samuel Zacuto [abraàun ben samuèl zakùutu]) poolt Lisboas [ližbòa] (/Lissabonis). Astrolaab jäi tuntuimaks taevakehade mõõtmisvahendiks 17. sajandi keskpaigani, mil selle vahetasid välja lihtsamini kasutatavad mõõteriistad. Arvestades astrolaabi kohmakust, mitme inimese osaluse vajadust vaatlusel ja kasutamiskeerulisust õõtsuval laeval, leidis astrolaab meresõidus vähest kasutust. Selle asemel võeti tarvitusele lihtsustatud mereastrolaab, mis koosnes vaid kraadideks jaotatud ringist koos alidaadiga. Selline vahend oli esimesena kirjeldatud Mallorcast [majòrka/maljòrka] pärit taevauurija Ramon Llulli [ramòn lull] poolt 1292.a ja leidis kasutust meresõidus kuni 17. sajandi lõpuni, mil seda hakkasid asendama veelgi lihtsamini käsitletavad kvadrant ja Davise [dejviz] kvadrant. | + | '''astrolaab''' (/tähesihik) kr ''astrolàbos'' /''astro''(n)+''lab''(ion), sks ''Astrolab'' [astrolap] - vahend taevakehade vaatluseks ja nende kõrguse mõõtmiseks. Tuntuim on tasapinnaline taevaskera kujutav astrolaab, mille aluseks on ekvaatori tasandile kujundatud taevaskera. Tüüpiline astrolaab oli vasest, kuni 60cm läbimõõduga plaat, millele oli kraabitud taevakaart. Plaadi keskpunkti oli kinnitatud 15cm läbimõõduga ring, mis oli jaotatud kraadideks ja tundideks. Ringile oli kinnitatud sihikuga alidaad, mis suunati taevakehale. AntiikKreeka esimesi taevauurijaid Hippàrkhos (/Hippàrhos) (190...125 eKr), kes koostas täheteatmiku, leiutas ka riista taevakeha kõrguse mõõtmiseks, mida loetakse esimeseks astrolaabiks. Taolist vahendit kasutas ka roomlasest taevauurija Ptolemaios [ptolemàjjos] (83...161). Keskajal kasutasid taevakehade kõrguse, kohaliku aja ja kohaliku laiuse määramiseks laialt astrolaabi araablastest taevauurijad, meremehed ja ennustajad. Makkasse (/Mekasse) suunduvad palverändurid leidsid kõrbes tee samuti astrolaabi abil. Araabia taevauurija Abdu-l-Làah Muhàmmad bin Ibraah`iim bin Hab`iib al-Fazaar`ii (/Muhàmmad al-Fazaar`ii) (?...796?) leiutas esimesena astrolaabi pärsia-araabia rahvaste seas, järgnevalt Muhhàmmad bin Džàabir bin Sinàan al-Battaan`ii (/Muhàmmad al-Battaan`ii) (lad Albatè(g)nius, 920 pKr) ja Ibraah`iim bin Jahjàa al-Zarkaal`ii (lad Arzachel [arzàhhel]) täiendasid astrolaabi nii, et vaatlusi sai teostada mitte üksnes kindlal geograafilisel laiusel, vaid igal pool. Keskaegsesse Euroopasse tuli astrolaab läbi islami võimu all oleva Andalucía [andaluss`iia] (/Andaluusia) 12. saj. Astrolaab oli tuntud 15. saj, mis ajast on säilinud kirjeldus ja kasutusjuhend Aabraham ben Šmuel Zakuto (/Abraão ben Samuel Zacuto [abraàun ben samuèl zakùutu]) poolt Lisboas [ližbòa] (/Lissabonis). Astrolaab jäi tuntuimaks taevakehade mõõtmisvahendiks 17. sajandi keskpaigani, mil selle vahetasid välja lihtsamini kasutatavad mõõteriistad. Arvestades astrolaabi kohmakust, mitme inimese osaluse vajadust vaatlusel ja kasutamiskeerulisust õõtsuval laeval, leidis astrolaab meresõidus vähest kasutust. Selle asemel võeti tarvitusele lihtsustatud mereastrolaab, mis koosnes vaid kraadideks jaotatud ringist koos alidaadiga. Selline vahend oli esimesena kirjeldatud Mallorcast [majòrka/maljòrka] pärit taevauurija Ramon Llulli [ramòn lull] poolt 1292.a ja leidis kasutust meresõidus kuni 17. sajandi lõpuni, mil seda hakkasid asendama veelgi lihtsamini käsitletavad kvadrant ja Davise [dejviz] kvadrant. |
Autor: Enn Oja | Autor: Enn Oja | ||
Redaktsioon: 26. veebruar 2010, kell 13:49
astrolaab (/tähesihik) kr astrolàbos /astro(n)+lab(ion), sks Astrolab [astrolap] - vahend taevakehade vaatluseks ja nende kõrguse mõõtmiseks. Tuntuim on tasapinnaline taevaskera kujutav astrolaab, mille aluseks on ekvaatori tasandile kujundatud taevaskera. Tüüpiline astrolaab oli vasest, kuni 60cm läbimõõduga plaat, millele oli kraabitud taevakaart. Plaadi keskpunkti oli kinnitatud 15cm läbimõõduga ring, mis oli jaotatud kraadideks ja tundideks. Ringile oli kinnitatud sihikuga alidaad, mis suunati taevakehale. AntiikKreeka esimesi taevauurijaid Hippàrkhos (/Hippàrhos) (190...125 eKr), kes koostas täheteatmiku, leiutas ka riista taevakeha kõrguse mõõtmiseks, mida loetakse esimeseks astrolaabiks. Taolist vahendit kasutas ka roomlasest taevauurija Ptolemaios [ptolemàjjos] (83...161). Keskajal kasutasid taevakehade kõrguse, kohaliku aja ja kohaliku laiuse määramiseks laialt astrolaabi araablastest taevauurijad, meremehed ja ennustajad. Makkasse (/Mekasse) suunduvad palverändurid leidsid kõrbes tee samuti astrolaabi abil. Araabia taevauurija Abdu-l-Làah Muhàmmad bin Ibraah`iim bin Hab`iib al-Fazaar`ii (/Muhàmmad al-Fazaar`ii) (?...796?) leiutas esimesena astrolaabi pärsia-araabia rahvaste seas, järgnevalt Muhhàmmad bin Džàabir bin Sinàan al-Battaan`ii (/Muhàmmad al-Battaan`ii) (lad Albatè(g)nius, 920 pKr) ja Ibraah`iim bin Jahjàa al-Zarkaal`ii (lad Arzachel [arzàhhel]) täiendasid astrolaabi nii, et vaatlusi sai teostada mitte üksnes kindlal geograafilisel laiusel, vaid igal pool. Keskaegsesse Euroopasse tuli astrolaab läbi islami võimu all oleva Andalucía [andaluss`iia] (/Andaluusia) 12. saj. Astrolaab oli tuntud 15. saj, mis ajast on säilinud kirjeldus ja kasutusjuhend Aabraham ben Šmuel Zakuto (/Abraão ben Samuel Zacuto [abraàun ben samuèl zakùutu]) poolt Lisboas [ližbòa] (/Lissabonis). Astrolaab jäi tuntuimaks taevakehade mõõtmisvahendiks 17. sajandi keskpaigani, mil selle vahetasid välja lihtsamini kasutatavad mõõteriistad. Arvestades astrolaabi kohmakust, mitme inimese osaluse vajadust vaatlusel ja kasutamiskeerulisust õõtsuval laeval, leidis astrolaab meresõidus vähest kasutust. Selle asemel võeti tarvitusele lihtsustatud mereastrolaab, mis koosnes vaid kraadideks jaotatud ringist koos alidaadiga. Selline vahend oli esimesena kirjeldatud Mallorcast [majòrka/maljòrka] pärit taevauurija Ramon Llulli [ramòn lull] poolt 1292.a ja leidis kasutust meresõidus kuni 17. sajandi lõpuni, mil seda hakkasid asendama veelgi lihtsamini käsitletavad kvadrant ja Davise [dejviz] kvadrant.
Autor: Enn Oja
Allikas: Mereleksilon, Tallinn 1996
