Erinevus lehekülje "Jakob Prei" redaktsioonide vahel

Allikas: Mereviki
(→‎Autasud)
162. rida: 162. rida:
 
*[23] http://www.vta.ee/atp/public/VA_Teataja_2011-3.pdf
 
*[23] http://www.vta.ee/atp/public/VA_Teataja_2011-3.pdf
  
 +
{{DEFAULTSORT:Prei, Jakob}}
 
[[Kategooria:Isikud]]
 
[[Kategooria:Isikud]]

Redaktsioon: 17. aprill 2012, kell 08:36

Jakob Prei (1873—1954), kolonel

Fail:Prei-autograafiga .jpg

Artikli autor Jaan Lutt

1. aprillil 1919. a. astus Venemaalt läbi Skandinaavia riikide Eestisse saabunud alampolkovnik Jakob Prei vabatahtlikult Eesti rahvaväkke ning määrati käskkirjaga nr 34 Eesti Vabariigi Merejõudude juhataja käsutusse. 23. aprillist määrati Jakob Prei Merejõudude juhataja päevakäsuga nr 496 hüdrograafiaosakonna juhatajaks.

Kes oli Jakob Prei, millised on tema teened Eesti riigi ja rahva ees, milline oli tema elukäik, miks peaksime teda mäletama kui Eestlast, Kodanikku, Ohvitseri ja Hüdrograafi? Neile küsimustele leiame vastuse üsna nappide arhiivimaterjalide ja väheste, siin-seal ilmunud artiklite põhjal.

Päritolu, perekond

Jakob Prei sündis 14. (vk. 02.) märtsil 1873. a. Virumaal, tolleaegses Ontika mõisavallas, Valaste külas Värava (ka Kesküla) talus [1] talupoja perekonnas. Isa Jaan Prei (1851) oli pärit Ontikalt, ema An(n), neiuna Värrav (1852), oli arvatavasti Värava talupidajate Jakob ja Liso Vär(r)ava ainupärija. Jakob oli pere teine poeg. Tal oli 4 venda: August (1871– ?), Anton (1897– ?), Kaarel (1886–1886) ja Michael (1891– ?) ning kolm õde: Julia Helena Elisabeth (1876–1882), Li(i)na (1883– ?) ja Rosalie (1889–1889). Jakob abiellus Vabadussõja ajal Tallinnas Ellen Sophie Freimuthiga (*29.09.1883). 5. märtsil 1921. a. sündis poeg Georg. Kolonel J. Prei suri Saksamaal Tüüringi liidumaal asuvas Friedrichsrode asunduses 3. septembril 1954. a. ning maeti samas kohalikule kalmistule.

Õpingud, haridus [2,4]

Üldhariduse sai Prei Valaste külakoolis ja Jõhvi ministeeriumikoolis. Seejärel õppis kaks aastat Tartus Õpetajate Seminaris. 1893. a. sooritas Jakob Prei Peterburis Nikolai Kadetikorpuse juures sisseastumiseksamid Vilno (praegu Vilnius) Junkrukooli ning pärast aastast teenistust Mitavis (praegu Jelgava) paiknevas 180. Vindavi jalaväepolgus alustas Vilnos õpinguid. Vilno Junkrukooli lõpetas ta 1897. a. augustis II järgu diplomiga, seejärel ülendati aselipnikuks ning määrati teenima endisesse väeossa. 1900. a. oktoobris sooritas konkursieksamid ja suunati õppima Peterburi Sõjaväe Topograafiakooli, mille lõpetas 1902. a sõjaväetopograafina, üleviiduna Topograafiakorpusse. 1908. a. augustis sooritas Vilno sõjaväeringkonna staabi juures kirjalikud eksamid astumaks Kindralstaabi Akadeemiasse, kuid augustis toimunud suuline eksam ebaõnnestus. 1910. a. üritas astuda Nikolai Sõjaväeakadeemiasse: aprillis sooritas kirjalikud eksamid sõjaväeringkonna staabi juures, kuid suuliste eksamite ajal augustis haigestus ning seegi kord ei õnnestunud haridusteed jätkata. 1912. a. mais – juulis õppis Kaasanis 2. sapööripataljonis (teistel andmetel 16. sapööripataljonis) sõjaväeinseneri kursustel. Enne kursuste lõpetamist määrati Prei mereminister I. Grigorovitši soovitusel hüdrograafiakorpusse ja pärast erialaeksami sooritamist kvalifitseeriti hüdrograafiks.

Teenistuskäik [2,4]

Tsaari-Venemaa teenistuses

  • 1893. a. augustis astus II järgu vabatahtlikuna teenima Mitavis (praegu Jelgava) paiknenud 180. Vindavi jalaväepolku, kus õppekursuse lõpetamisel ülendati allohvitseriks.
  • 1894. a. augustis alustas õpinguid Vilno Junkrukoolis.
  • 1897. a. augustis lõpetas Vilno Junkrukooli aselipnikuna (vn подпрапорщик – auaste omistati junkrukooli lõpetanuile enne ohvitseriks ülendamist aastail 1880–1903 [22]).
  • 1897. a. septembris viidi üle Panevežises paiknevasse 179. Ust-Dvina jalaväepolku.
  • 1898. a. 28. aprillis ülendati nooremleitnandiks.
  • 1900. a. oktoobrist kuni 1902. a aprillini õppis kõrgematel topograafiaohvitseride kursustel Peterburis, mille lõpetamise järel ülendati 14. aprillil leitnandiks ja kvalifitseeriti topograafiakorpuse topograafiaohvitseriks.
  • 1902. a. aprillis määrati teenima Riias paiknevasse loode topograafiaosakonda ja saadeti triangulatsioonitöödele Vilno kubermangu.
  • 1903. a. juunis määrati sooviavalduse põhjal teenima 179. Ust-Dvina polku.
  • 1903. a. oktoobris lähetati teenistust jätkama 178. Vendeni polku.
  • 1904. a. novembris viidi üle 158. Kutaissi polku ning saadeti sama polgu koosseisus Mandžuuriasse Vene-Jaapani sõtta.
  • 1905. a. jaanuarist kuni 1906. a maini viibis Mandžuurias, võttes sõjategevusest osa topograafilisel rekognostseerimisel, pärast sõja lõppu oli tegev demarkatsioonijoone määramisel I armee lõigus Korea piiril.
  • 1905. a. novembris määrati 158. polgu roodukomandöriks.
  • 1906. a. aprillis ülendati alamkapteniks (vn штабс-капитан).
  • 1906. a. mais viidi tagasi Liepājas paiknevasse 179. Ust-Dvina polku.
  • 1908. a. ebaõnnestus Kindralstaabi Akadeemiasse sisseastumine, jätkas teenistust polgu õpperoodu komandörina.
  • 1910. a ebaõnnestus haiguse tõttu sisseastumine Nikolai Sõjaväeakadeemiasse.
  • 1912. a. 9. juunist viidi üle hüdrograafiakorpusse, kvalifitseeriti pärast eksamite sooritamist hüdrograafiks ning määrati Läänemere hüdrograafiaekspeditsiooni ülema abiks.
  • 1912. a. juunist kuni oktoobrini töötas mõõdistustöödel Ahvenamaa saarestikus, talvel kameraaltöödel.
  • 1912. a. 6. detsembril ülendati väljateenitud aastate eest hüdrograafiakorpuse kapteniks.
  • 1913–1914 mõõdistustöödel Ahvenamaa saarestikus ja Rootsiga piirnevail merealadel hüdrograafialaeval OPISNOI.
  • 1914. a. juulis, ilmasõja puhkedes määrati Läänemere laevastiku ülema käsutusse.
  • 1914. a. septembris määrati Tammisaare (Ekenäs) sadama komandandiks ja selle piirkonna laevateede järelvaatajaks.
  • 1914. a. 1. novembris lähetati Liepāja Aleksander III sõjasadama ülema käsutusse ja järgmisel päeval määrati sadama hüdrograafiliste tööde juhiks ning ühe kaitseroodu komandöriks; osales saksa laevastiku rünnakute tõrjumisel rannakaitsepatareide tulejuhtijana.
  • 1915. a. 25. jaanuaril osales sadamalaeval LOTSMAN Saksa õhulaeva Parseval PL19 allatulistamisel ja meeskonna vangistamisel.
  • 1915. a. kevadel kutsuti tagasi Helsingisse, kus osales Helsingi–Hanko suurte laevade strateegilise laevatee uurimis- ja mõõdistustöödel.
  • 1915. a. 6. detsembril ülendati eduka teenistuse eest alampolkovnikuks.
  • 1916. a. aprillis komandeeriti alampolkovnik J. Prei Musta mere hüdrograafiaekspeditsiooni ülema abiks mõõdistustööde tegemiseks Anatoolia rannikul Trabzoni ja Rize piirkonnas.
  • 1917. a. pärast Veebruarirevolutsiooni määrati skääridevahelise strateegilise laevatee Helsingi–Tammisaari rajooniülemaks.

Vene enamlaste teenistuses

  • 1917. a. Oktoobrirevolutsiooni järel jätkas endisel ametikohal.
  • 1918. a mais viidi omal soovil üle Arhangelskisse Põhja-Jäämere Lääne-Siberi hüdrograafiaekspeditsiooni ülema B. Vilkitski abiks.

Vene valgete teenistuses

  • 1918. a. 2. augustil astus B. Vilkitski ekspeditsiooniga Põhja-Venemaa enamlastevastaste jõudude (Põhja oblasti) teenistusse [6].
  • 1919. a. augustist kuni novembrini mõõdistustöödel Valgel merel.
  • 1918. a. sügisel osales aktiivselt Prantsuse ekspeditsioonivägedesse kuuluva Eesti Leegioni organiseerimisel.
  • 1919. a. 24. veebruaril lahkus liitlaste nõusolekul Arhangelskist puhkusele, eesmärgiga tulla tagasi Eestisse ja osaleda Vabadussõjas [8].

Eesti Vabariigi teenistuses

  • 1919. a. 1. aprillil astus vabatahtlikult Eesti rahvaväkke ja määrati käsukirjaga Vabariigi Sõjavägedele nr 34 Merejõudude juhataja käsutusse.
  • 1919. a. 23. aprillil määrati Merejõudude juhataja päevakäsuga nr 496 hüdrograafiaosakonna juhatajaks.
  • 1919. augustis viibis lähetuses Helsingis, et hankida töödeks vajalikke instrumente ja muud varustust.
  • 1919. a. 24. novembril määrati Merejõudude juhataja päevakäsuga nr 1783 Hüdrograafia, Lootside ja Tuletornide Valitsuse (praeguse Veeteede Ameti eelkäija) ülemaks.
  • 1920. a 11. veebruaril ülendati käskkirjaga Vabariigi Sõjavägedele nr 384 väljateenitud aastate eest tagasiulatuvalt 1. aprillist 1919. a polkovnikuks.
  • 1920. a 14. aprillil määrati Merejõudude juhataja päevakäsuga nr 472 hüdrograafiaosakonna ülemaks (lootside ja tuletornide valdkonnad viidi üle Kaubandus-Tööstus¬ministeeriumis moodustatud Mereasjanduse Peavalitsusse).
  • 1920. a 1. juulist viidi sõjaministri päevakäsuga nr 681 üle Kindralstaabi Valitsusse hüdrograafiaosakonna juhatajaks.
  • 1920. a 15. oktoobril määrati käskkirjaga Vabariigi Sõjavägedele nr 1079 topograafia ja hüdrograafia osakonna ühendamisel Kindralstaabi Valitsuse topograafia-hüdrograafia osakonna ülemaks.
  • 1921. a 1. juulist määrati sõjaministri päevakäsuga nr 306 Kindralstaabi Valitsuse IV (Topo-hüdrograafia) osakonna ülemaks.
  • 1922. a 24. novembri sõjaministri päevakäsuga nr 476 anti seoses auastmete nimetuste muutmisega koloneli auaste.
  • 1924. a 15. märtsist määrati Vabariigi Valitsuse otsusega 2. aprillist Kindralstaabi IV osakonna ülemaks.
  • 1929. a 1. juunist määrati käskkirjaga Kaitsevägedele nr 3985 Kaitsevägede Staabi topo-hüdrograafia osakonna ülemaks.
  • 1934. a 1. juunist vabastatud riigivanema käskkirjaga kaitsevägedele nr 23 kaitseväeteenistusest vanaduse tõttu.

Pedagoogiline ja teaduslik tegevus

  • 1920. a 19. märtsist määrati sõjakooli topograafiaõpetajaks.
  • 1920. a 1. oktoobrist määrati sõjaministri päevakäsuga nr 1210 mereväe kadettide kooli ajutiseks lektoriks.
  • Korraldas Eesti merealade magnetismialaseid uuringuid.
  • Organiseeris koos professor J. Bonsdorffiga rahvusvahelisi geodeetilisi töid Läänemere maades.
  • Juhtis 36 merekaardi koostamist ja väljaandmist.
  • Toimetas topo-geodeesia aastaraamatut.

Ühiskondlik tegevus

  • 1908. a oktoobris valiti polgu ohvitseride aukohtu liikmeks.
  • 1919. a 17.–25. juulini määratud Mereväe ekipaaži kohtu esimeheks.
  • 1928. a 1. juunil valiti Sõjaministeeriumi keskasutuse vanemohvitseride aukohtu eesistujaks.
  • 1929. a 3. veebruaril valiti Sõjaministeeriumi keskasutuse väeosa ülema õigusteta vanemohvitseride aukohtu eesistujaks.
  • 1929. a 16. aprillil valiti Kaitseväe Staabi ohvitseridekogu revisjonikomisjoni liikmeks.
  • 1929. a 21. detsembril valiti Kaitseministeeriumi keskasutuse väeosa ülema õigusteta vanemohvitseride aukohtu eesistujaks.
  • 1930. a 22. detsembril valiti Kaitseministeeriumi keskasutuse väeosa ülema õigusteta vanemohvitseride aukohtu eesistujaks.
  • 1931. a 28. detsembril valiti Kaitseministeeriumi keskasutuse ohvitseride aukohtu eesistujaks 1932. aastaks.
  • 1932. a 22. detsembril valiti Kaitseministeeriumi keskasutuste ohvitseride ühise aukohtu eesistujaks 1933. aastaks.
  • 1933. a 19. detsembril valiti Kaitseministeeriumi keskasutuste vanemohvitseride ühise aukohtu eesistujaks 1934. aastaks.

Rahvusvaheline tegevus

  • Esindas Eesti huve Balti Geodeesiakomisjonis, Rahvusvahelises Astronoomiaseltsis, Õhulaevade Abil Polaarmaade Uurimise Seltsis.
  • 1924. a 27. juunist kuni 8. juulini Eesti esindaja Helsingis rahvusvahelisel geodeesia-astronoomia nõupidamisel.
  • 1925. a 10. juunil määrati Vabariigi Valitsuse protokolliga nr 62 Balti Geodeesiakomisjoni liikmeks.
  • 1926. a 7.–18. augustil võttis osa Balti Geodeesiakomisjoni koosolekust.
  • 1927. a 15.–27. mail viibis Riias rahvusvahelisel fotogramm-meetria ja Balti Geodeesiakomisjoni konverentsil.
  • 1928. a 21. septembrist kuni 6. oktoobrini viibis Berliinis Balti Geodeesiakomisjoni konverentsil.
  • 1930. a 9.–22. oktoobril viibis Taanis Balti Geodeesiakomisjoni konverentsil.
  • 1932. a 11.–26. juunil viibis Varssavis Balti Geodeesiakomisjoni konverentsil.

Autasud

  • 1905. a Vene-Jaapani sõjast osavõtnu medal.
  • 1907. a mais autasustati Püha Stanislavi III järgu ordeniga.
  • 1913. a mälestusmedal 300 aastat Romanoveid.
  • 1915. a mais annetati Liepāja kaitsmisel ülesnäidatud vahvuse eest Püha Anna III järgu orden mõõkade ja lindiga.
  • 1920. a 15. septembril Vabariigi Valitsuse otsusega saanud tasuta maa.
  • 1922. a 1. juunil annetati Vabadussõja mälestusmärk.
  • 1925. a 20. veebruaril annetati Vabariigi Valitsuse otsusega I liigi 3. järgu Vabadusrist.
  • 1925. a 28. aprillil annetati 75000 EMK suurune autasu.
  • 1929. a 13. aprillil lubati vastu võtta ja kanda Läti Kolme Tähe III klassi ordenit.
  • 1934. a 24. veebruaril annetati Kaitseliidu III järgu Valgerist.

Tegevteenistusest lahkumise järel elas Jakob Prei tagasihoidlikult Nõmmel Koidu tn 6 abikaasale kuulunud majas.

  • 1941. a lahkus enne Nõukogude-Saksa sõja puhkemist ilmselt legaalselt nn Nachumsiedlung’i raames koos abikaasaga Saksamaale, kus elas Poznani lähistel ja sai Saksa riigilt pensioni.
  • 1945. aastal ei jõudnud Preid evakueeruda ning jäid elama Nõukogude okupatsioonitsooni Erfurdi lähistel. Elatusid tühisest sotsiaaltoetusest ja Ellen Sophie Prei klaveritundidest saadud tasust.
  • 1954. augustis sõitsid Preid tervise parandamiseks Tüüringisse Friedrichsrodesse, kus Jakob Prei pärast lühiajalist haigust 3. septembril suri [12]. Maetud on ta Friedrichsrode kalmistule [12]. Tema poja Georgi saatusest andmed puuduvad.

Enam kui 40-aastasest sõjaväelase karjäärist oli Jakob Prei Eesti riigi teenistuses 15 aastat. 46-aastaselt alampolkovniku auastmes vabatahtlikult Eesti rahvaväkke astudes oli tal piisavalt erialaseid ning üldsõjaväelisi teadmisi, lisaks kahe sõja vahetud kogemused. Samas polnud ta varem teeninud kõrgeil, juhi omadusi vajavail ametikohtadel. Merejõudude juhataja J. Pitka pakutud Merejõudude staabiülema kohast loobudes mõistis ta selgesti, et staabiülema rolli täitmiseks puuduvad tal vajalikud eelteadmised, samas asjatundjana võib ja suudab ta rohkem korda saata. Edaspidine teenistuskäik näitab, et tehtud otsus oli õige.

Asudes moodustama hüdrograafiateenistust kui strateegiliselt olulist riiklikku struktuuriüksust, suutis Jakob Prei moodustada asjatundjaist koosneva pädeva meeskonna ning selle tegusalt tööle rakendada. Veelgi enam, topograafia- ja kartograafiavaldkonna lisandumisega topograafia-hüdrograafia osakonna moodustamisel 1920. a suutis ta järgnevail aastail kindlakäeliselt suunata Eesti mere- ja maa-alade kaardistamist. Jakob Prei kui tippjuht arenes rööbiti tema juhitud osakonnaga. 1924. a teenistusalases iseloomustuses [4] märgib kolonel J. Tõrvand: „jooksvas asjaajamises on vilunud küllalt, laiemate kavatsuste juures annab tunda kõrgema erihariduse puudus“. Samale vajakajäämisele viitab ka 1926. a iseloomustuses kindralmajor N. Reek. Mõni aasta hiljem [4] märgib nüüd juba kindralmajor J. Tõrvand: „kohusetunne väga arenenud, on tõsiselt oma tööst huvitatud ning tööle pühendab kõik oma jõu ja oskused; sarnaselt on suutnud tööle rakendada ka alluvad; omab selget ettekujutust saladustest oma ameti piirides; algatusvõime hea, võib tähele panna, et alati otsib võimalusi, kuis IV osakond paremini oma ülesannetega hakkama saaks; iseloomult pehme, kuid vajaduse korral võib teha kindlaid otsuseid; töös püsiv, suudab end maksma panna alluvate silmis; seltskondliselt ning sõjaväeliselt väga hästi kasvatatud, alati korrektne ning omab arenenud taktitunnet“. Ning käsukirjas kindralstaabile nr 21 22. augustil 1928 [7]: “ Noore riigi elus on palju ülesehitavat tööd, mida tuleb täita aineliselt kehvades oludes; neis oludes kannab töö vilja siis, kui tema juures ollakse südamega ja kui suudetakse tööd hästi organiseerida. Jälgides aastate jooksul kolonel Prei poolt kordasaadetud tööd, on minul võimalus tänasel päeval heameelega alla kriipsutada, et kolonel Prei on suutnud töötada silmapaistva eduga meie kitsastes oludes. Ta on osanud ka oma alluvaid tööle rakendada, olles seejuures neile heatahtlikuks juhiks.“

Järgnevail aastail hinnati kolonel J. Prei tegevust iga-aastastes atesteerimisiseloomustustes väga heaks. Erru minnes võis ta pärandada oma järglastele hästi komplekteeritud ja teovõimelise meeskonna.

  • Kolonel Jakob Prei mälestuse jäädvustamiseks anti tema nimi 2012 a. 2. mail teenistusse võetud, Saksamaal ehitatud hüdrograafialaevale.


Allikad:

Pärit leheküljelt "http://mereviki.vta.ee/mediawiki/index.php?title=Jakob_Prei&oldid=3192"