Erinevus lehekülje "Astrolaab" redaktsioonide vahel
| 4. rida: | 4. rida: | ||
Tuntuim on tasapinnaline [[taevaskera]] kujutav astrolaab, mille aluseks on [[ekvaator]]i tasandile kujundatud taevaskera. Tüüpiline astrolaab oli vasest, kuni 60 cm läbimõõduga plaat, millele oli kraabitud [[taevakaart]]. Plaadi keskpunkti oli kinnitatud 15 cm läbimõõduga ring, mis oli jaotatud kraadideks ja tundideks. Ringile oli kinnitatud sihikuga [[alidaad]], mis suunati taevakehale. | Tuntuim on tasapinnaline [[taevaskera]] kujutav astrolaab, mille aluseks on [[ekvaator]]i tasandile kujundatud taevaskera. Tüüpiline astrolaab oli vasest, kuni 60 cm läbimõõduga plaat, millele oli kraabitud [[taevakaart]]. Plaadi keskpunkti oli kinnitatud 15 cm läbimõõduga ring, mis oli jaotatud kraadideks ja tundideks. Ringile oli kinnitatud sihikuga [[alidaad]], mis suunati taevakehale. | ||
| − | Antiik-Kreeka esimesi taevauurijaid Hippàrhos (190...125 eKr), kes koostas täheteatmiku, leiutas ka riista taevakeha kõrguse mõõtmiseks, mida loetakse esimeseks astrolaabiks. Samalaadset vahendit kasutas ka roomlasest taevauurija Ptolemaios (83...161). Keskajal kasutasid taevakehade kõrguse, kohaliku aja ja kohaliku laiuse määramiseks laialt astrolaabi araablastest taevauurijad, meremehed ja ennustajad. Mekasse) suunduvad palverändurid leidsid kõrbes tee samuti astrolaabi abil. Araabia taevauurija | + | Antiik-Kreeka esimesi taevauurijaid Hippàrhos (190...125 eKr), kes koostas täheteatmiku, leiutas ka riista taevakeha kõrguse mõõtmiseks, mida loetakse esimeseks astrolaabiks. Samalaadset vahendit kasutas ka roomlasest taevauurija Ptolemaios (83...161). Keskajal kasutasid taevakehade kõrguse, kohaliku aja ja kohaliku laiuse määramiseks laialt astrolaabi araablastest taevauurijad, meremehed ja ennustajad. Mekasse) suunduvad palverändurid leidsid kõrbes tee samuti astrolaabi abil. Araabia taevauurija Muhàmmad al-Fazaar`ii (?...796?) leiutas esimesena astrolaabi pärsia-araabia rahvaste seas, järgnevalt täiendasid Muhàmmad al-Battaan`ii (ladina Albatè(g)nius, 920 pKr) ja Ibraah`iim bin Jahjàa al-Zarkaal`ii (ladina Arzachel) astrolaabi nii, et vaatlusi sai teostada mitte üksnes kindlal [[geograafiline laius|geograafilisel laiusel]], vaid igal pool. |
| + | |||
| + | Keskaegsesse Euroopasse tuli astrolaab 12. sajandil läbi islami võimu all oleva Andaluusia. Astrolaab oli tuntud 15. sajandist, mis ajast on Lissabonis säilinud Abraão ben Samuel Zacuto kirjeldus ja kasutusjuhend. Astrolaab jäi tuntuimaks taevakehade mõõtmisvahendiks 17. sajandi keskpaigani, mil selle vahetasid välja lihtsamini kasutatavad mõõteriistad. | ||
| + | |||
| + | Arvestades astrolaabi kohmakust, mitme inimese osaluse vajadust vaatlusel ja kasutamiskeerulisust õõtsuval laeval, leidis astrolaab meresõidus vähest kasutust. Selle asemel võeti tarvitusele lihtsustatud mereastrolaab, mis koosnes vaid kraadideks jaotatud ringist koos alidaadiga. Sellist vahendit kirjeldas esimesena Mallorcast pärit taevauurija Ramon Llull 1292. aastal ja see leidis kasutust meresõidus kuni 17. sajandi lõpuni, mil seda hakkasid asendama veelgi lihtsamini käsitletavad [[kvadrant]] ja Davise kvadrant. | ||
Autor: Enn Oja | Autor: Enn Oja | ||
Redaktsioon: 15. jaanuar 2011, kell 00:39
Astrolaab ehk tähesihik (kreeka astrolàbos - astro(n)+lab(ion), saksa Astrolab) on vahend taevakehade vaatluseks ja nende kõrguse mõõtmiseks.
Tuntuim on tasapinnaline taevaskera kujutav astrolaab, mille aluseks on ekvaatori tasandile kujundatud taevaskera. Tüüpiline astrolaab oli vasest, kuni 60 cm läbimõõduga plaat, millele oli kraabitud taevakaart. Plaadi keskpunkti oli kinnitatud 15 cm läbimõõduga ring, mis oli jaotatud kraadideks ja tundideks. Ringile oli kinnitatud sihikuga alidaad, mis suunati taevakehale.
Antiik-Kreeka esimesi taevauurijaid Hippàrhos (190...125 eKr), kes koostas täheteatmiku, leiutas ka riista taevakeha kõrguse mõõtmiseks, mida loetakse esimeseks astrolaabiks. Samalaadset vahendit kasutas ka roomlasest taevauurija Ptolemaios (83...161). Keskajal kasutasid taevakehade kõrguse, kohaliku aja ja kohaliku laiuse määramiseks laialt astrolaabi araablastest taevauurijad, meremehed ja ennustajad. Mekasse) suunduvad palverändurid leidsid kõrbes tee samuti astrolaabi abil. Araabia taevauurija Muhàmmad al-Fazaar`ii (?...796?) leiutas esimesena astrolaabi pärsia-araabia rahvaste seas, järgnevalt täiendasid Muhàmmad al-Battaan`ii (ladina Albatè(g)nius, 920 pKr) ja Ibraah`iim bin Jahjàa al-Zarkaal`ii (ladina Arzachel) astrolaabi nii, et vaatlusi sai teostada mitte üksnes kindlal geograafilisel laiusel, vaid igal pool.
Keskaegsesse Euroopasse tuli astrolaab 12. sajandil läbi islami võimu all oleva Andaluusia. Astrolaab oli tuntud 15. sajandist, mis ajast on Lissabonis säilinud Abraão ben Samuel Zacuto kirjeldus ja kasutusjuhend. Astrolaab jäi tuntuimaks taevakehade mõõtmisvahendiks 17. sajandi keskpaigani, mil selle vahetasid välja lihtsamini kasutatavad mõõteriistad.
Arvestades astrolaabi kohmakust, mitme inimese osaluse vajadust vaatlusel ja kasutamiskeerulisust õõtsuval laeval, leidis astrolaab meresõidus vähest kasutust. Selle asemel võeti tarvitusele lihtsustatud mereastrolaab, mis koosnes vaid kraadideks jaotatud ringist koos alidaadiga. Sellist vahendit kirjeldas esimesena Mallorcast pärit taevauurija Ramon Llull 1292. aastal ja see leidis kasutust meresõidus kuni 17. sajandi lõpuni, mil seda hakkasid asendama veelgi lihtsamini käsitletavad kvadrant ja Davise kvadrant.
Autor: Enn Oja
|
See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal. |
