Tuletorn

Kihnu tuletorn

Tuletorn, ka majakas on laevasõidu ohutust tagav ja orienteerumist kergendav tornikujuline ehitis, mille tipus on tugev valgusallikas.

• Juhatavad ehk suunavad tuletornid näitavad saarestikes, skäärides, väinades ja sadamasuudes ohutut laevasõiduteed. Paljud neist on laevasõidutee telje sihis paarikaupa - sihituletornid.
• Hoiatavad tuletornid on ehitatud takistustele, mille eest nad hoiatavad (madalatele, karidele, kaljudele). Asukoha järgi eristatakse kalda- ja meretuletorne.

Tuletorni kõrguse valimisel arvestatakse pilvede väikseimat (80—100 m) ja lainete suurimat kõrgust (10—15 m), sellest lähtudes valitakse tuletorni kõrguseks 10—100 m, olenevalt vajalikust nähtavuskaugusest. Tuletorni põhiosad on vundament, torn, rõduga ülaosa ja valgusti ehk latern. Valgusti koosneb valgusallikast (gaasi- või elektrilampidest jms.) ja optikaseadmest (valgust murdvatest ja peegeldavatest astmelistest läätsedest, värvilistest klaasidest jm.). Enamikus tuletornides töötab valgusti harilikult päikese loojangust tõusuni. Mõnes tuletornis on pidevalt, mõnes perioodiliselt valgustav (plinkiv, pöörlev, varjutav, kombineeritud) tuli. Paljudes tuletornides on latern jaotatud sektoreiks, nii et ohutus sihis paistab valge, sellest kõrvalekaldumisel roheline või punane tuli. Tuletornis on sidepidamiseks ning halva nähtavuse korral raadio- ja helisignaalide andmiseks raadio- ja akustikaseadmed.

Väikese nähtavuskaugusega (kuni 10 meremiili) tuletorne nimetatakse tulepaakideks. Tuletorni nähtavus oleneb tuletorni kõrgusest, värvusest ja sellest, kui selgelt ta ümbritsevast taustast eraldub (paremaks eristamiseks ehitatakse tuletornid erinevad, metsa taustal olevad tuletornid värvitakse valgeks, mere taustal olevad musta-valge triibuliseks või punaseks). Valgustusseade peab tagama, et öösel paistaks tuli niisama kaugele kui päeval paistab torn.

Tuletorn või majakas

Erialase kirjanduse kohaselt on tuletorn teistest eristuv rajatis rannikul või meres, milles on piisava võimsusega valgusallikas ning mis on kavandatud navigatsioonimärgiks. Tuletorniks nimetatakse ka neid rajatisi, mis kunagi töötasid tuletornina, aga nüüdisajal neis tuld enam ei ole ning need on täielikult minetanud oma navigatsioonilise tähenduse.

Kirjanduses on paralleelselt kasutusel nii sõna “tuletorn” kui ka “majakas”, sageli on mõlemad sõnad vaheldumisi. Et ametlikus navigatsiooniteabes ja õigusaktides on terminina kasutusel tuletorn ning ei ole kahtlust selle sõna eesti päritolus, siis võiks seda eelistada ka tavakasutuses.

Huvi tuletornide kui merekultuuri objektide vastu on kasvamas ning huvilised eri riikides on loonud organisatsioone, põhiliselt seltse, et kaasa aidata ajalooliste tuletornide säilimisele ning alternatiivkasutuse arendamisele.

Kogu maailmas on jälgitav suundumus, et tuletornid ei ole enam tänapäeva navigatsioonis tähtsaim abivahend ning köidavad üha enam tähelepanu kui ajaloolised ehitised ja merekultuuri- ning turismiobjektid. Sellega seoses on kerkinud probleem, kuidas säilitada ajalooliselt hinnalised tuletornid ja muud navigatsioonivahendid järgnevatele põlvedele, sest ohutu navigatsiooni eest vastutavad ametkonnad ei saa oma esmaülesandeks pidada ajalooliste objektide säilitamist. Samas näitab praktika, et ka riiklikel muinsuskaitsega tegelevatel institutsioonidel napib vahendeid ääremaadel asuvate objektide renoveerimiseks.

Ajalugu

Vanimad tuletornid ehitati kivist (Pharose tuletorn, Kõpu tuletorn Kõpu poolsaarel), kõrgeim kivituletorn (99,6 m) ehitati 1986 Bretagne’i poolsaarele.

Maailmas on ligi 15 000 tuletorni, Läänemere ümbruses 360 ja Eestis 41 tuletorni (218 tulepaaki). Lisaks on ajalooliselt huvitavaid tuletorne ja/või navigatsioonimärke, mis on kasutusest välja jäänud, kuid pakuvad huvi meresõidu ajaloo või arhitektuuriobjektidena (Laidunina, Kiipsaare, Käsmu). Külastajatele on 2018. a seisuga avatud 10 tuletorni: Pakri tuletorn, Kõpu tuletorn, Ristna tuletorn, Tahkuna tuletorn, Vormsi tuletorn, Suurupi alumine tuletorn, Suurupi ülemine tuletorn, Sõrve tuletorn, Ruhnu tuletorn ja Kihnu tuletorn. 2019. a on plaanis avada veel Osmussaare tuletorn ja Naissaare tuletorn. Potentsiaalseid ja huvipakkuvaid tuletorne on aga turismiobjektidena veelgi. Seega seisab paljudel omavalitsustel ees võimalus oma piirkonna ajalooliste tuletornide arendamiseks turismitooteks. Nende kasutuselevõtmine turismiobjektidena nõuab entusiastlikke pingutusi omavalitsustelt, et koordineerida põhilise tuletornide valdaja Veeteede Ameti ja kohalike ettevõtjate, muinsus- ja looduskaitsjate huve, et tuletornid jõuaksid ühistegevuse tulemusena kasutusse.

Eesti esimesed tuletornid tehti enamasti puidust (Sõrve poolsaarel, Ruhnus), sest neid oli kõige kergem ehitada. 19. sajandi keskel hakati ehitama metalltuletorne (malmist valatud osadest, terassõrestikuga, kombineeritud konstruktsiooniga, nt. Keri tuletorn). 20. sajandi algul ehitati raud- ja kivikbetoontuletorne (Ozarõ 1903, Virtsu tuletorn, Kübassaare tuletorn, Abruka tuletorn). Torni põiklõige tehakse harilikult ümmargune, siis on tuulesurve väikseim. Meres paiknevad tuletornid rajatakse vaialustele, kivipuistele, hiigelmassiividele või ujutatavaile kessoonidele.

Nüüdisajal kasutatakse tuletornides valgustuse saamiseks ka radioaktiivseil isotoopidel töötavaid generaatoreid (Eesti rannikul oli selliseid NSV Liidu valduses olevaid tuletorne ja tulepaake 29, esimesena sai sellise toite Tallinnamadala tuletorn; viimased sellised toiteallikad viidi 30. septembril 1994 Venemaale). 1994. aastal hakati Eesti tuletornides kasutama päikesepatareisid.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.

Eestis on 2011. aastal 41 tuletorni ja 218 tulepaaki.

Autorid: Vaido Kraav, Ego Riener

Vaata ka

• Eesti tuletornid
• Eesti Tuletorni Selts

Välislingid

• Veeteede Ameti Navigatsioonimärkide andmekogu
• Eesti Tuletorni Selts