VEGA

Laeva andmed
VEGA 1970-ndatel
Nimi:	VEGA
Kodusadam:	Tallinn
Ehituskoht:	Soome, Turu
Ehitaja:	Laivateollisuus AB
Tüüp:	3-mastiline barkantiin
Vette lastud:	5. juuni 1952
Üle antud:	juulis 1952
Renoveeritud:	1962 Loksa LRT-s
Teenistuse lõpp:	1978
Maksimaalne laius:	8,97 m
Süvis:	3,45 m
Parda kõrgus:	3,97 m
Kere materjal:	männipuit
Tekiehituse materjal:	männipuit
Peamasin:	algselt 3-silindriline June Munktelli pooldiisel 225 hj, peale moderniseerimist diiselmootor Buckau-Wolf, Saksa DV 300 hj
Mastid:	3
Päästepaadid:	17 inimesele 3 m
Päästeparved:	6-kohalised (Mereregistri nõudmiste suurenemisega lisandusid hiljem) 8 tk

VEGA oli kolmemastiline barkantiin, Tallinna Merekooli õppelaev aastail 1952–1979, seejärel Eesti Meremuuseumi muuseumlaev. VEGA ehitati Soomes Turu laevatehases Laivateollisuus AB tehasenumbriga I-44 ja veesati 5. juunil 1952.

Laevast

VEGA kuulus nende 91 puitkerega kauba- ja õppemootorpurjelaeva (nn sotakorvauskuunarit) hulka, mille Nõukogude Liit sai koos muude reparatsiooninõuetega.
1952. aasta juulis anti laev üle Nõukogude Liidule, toodi Leningradi, nimeks sai VEGA kuigi esialgne nimi oli VENTA (jõgi Lätis).
Oktoobris toodi laev Tallinna, mis sai tema kodusadamaks, sadamaregistri järgi nr 175. Astronoomias on Vega Lüüra tähtkuju heledaim täht ehk α Lyra. Õppelaevale omistatud nimi peaks tegelikult olema VEGA-II, sest laev sai selle 1941. a II Maailmasõjas Aasovi merel hukkunud samanimelise õppe-kaubalaeva barkantiini VEGA (ex. 1901. a Eestis ehitatud TAARA) järgi.
VEGA kuulus kolme viimase Soomes ehitatud barkantiini hulka, kus kasutati laeva korpuse ehitamisel ja peelestikus uuendusi. Laeva kiilu, kaarte ja peelepuude ehitamisel kasutati sulundseotiste asemel puitmaterjali liimimist. Vastavat liimi toodi USAst. Laeva kere ja tekk on männipuidust, vööriosades tammepuit, veealune laevakorpus kaeti vaskplaatidega, takistamaks selle täiskasvamist. Peatekil oli kolm pealisehitist, pupil ühendatud rooli- ja kaardikamber.

1960. aastate algul mõned Leningradi merekoolide õppepurjelaevad viseeriti ning nad said võimaluse väljuda Läänemerelt. Sellest innustatuna VEGA tollase kapteni I.N. Mezentsevi algatusel 1962. a laev ajakohastati Loksa LRT-s. Esialgne abimootor nn kuumpea asendati 300 hj diiselmootoriga, paigaldati kaks 150 kw diiselgeneraatorit, mis kindlustasid küllaga laeva elektrivajaduse. Kambüüsis kivisöeküttel pliit asendati elektripliidiga, tekki ehitati suur külmkamber liha jms säilitamiseks, likvideeriti samuti kivisöel töötav vesiküttekatel laevaruumide soojendamiseks elektriküttega, ankrupeli bensiinimootor asendati elektrimootoriga, kolme tekipealisehitise vahele ehitati uued ja laiemad ülekäigusillad, vana tüüpi radar „Створ“ asendati uuega – „Донец-2“, avasild sai nn tiivad, mis hõlbustasid ettepoole vaatamist. Laev sai translatsioonisõlme (mis oli seotud kõikide laevaruumidega) koos kahe tekivaljuhääldiga ning 10 numbriga sisetelefoni jaama. Läänemerest kaugemale laeva siiski ei lubatud.

VEGAL, nagu ka kõikidel teistel õppepurjelaevadel, said kursandid oma esimese kolmekuise meresõidupraktika peale I kursuse lõpetamist. Välissõitu vormistamine toimus II kursuse ajal. Ligi 27 aastat ekspluatatsioonis olnud laevast on läbi käinud 3116 kursanti peaaegu kõigist tollase Nõukogude Liidu merekoolidest. Läbisõidetud meremiile jagub umbes 5,3 kordseks ümber ekvaatori sõiduks. Laev osales ka üle kümne korra kunstilistes filmides.

Praktikandid elasid kahekordsete koidega 4- ja 6-kohalistes kajutites (mitte kolmekordsete koidega, nagu on ühes Eesti Mereakadeemia väljaandes ära toodud). Lisaks 4 ülestõstetavat koid kahes kursantide messis ja vajadusel ka madruste kajutites.

1978. a navigatsioon jäi VEGALE viimaseks. Register nõudis kaarte põhjalikumat ülevaatust ja seda seestpoolt laeva. Väliskorpusega erilisi probleeme ei olnud, kereplangutuse proovipuurimiste puuripuru oli väljanägemiselt hea ja lõhnalt värske. Eesti Mereakadeemia väljaannetes kirjutatu eelnevat teemat käsitledes ei pea paika, küll aga NSVL-i Merelaevastiku Ministeeriumi Õppeasutuste Osakonna ja Tallinna Merekooli juhtkonna võimalikud kõhklused VEGA säilitamiseks teistel asjaoludel.

01.01.1979. a vastavalt NSVL-i Merelaevastiku Ministeeriumi korraldusel anti laev üle Eesti Riiklikule Meremuuseumile. Ka Soome mereringkonnad tundsid suurt huvi VEGA vastu, oli see ju ainuke järelejäänud ja praktiliselt isegi sõidukõlblik seda tüüpi nende poolt ehitatud purjelaev – sotakorvauskuunari, mille nad oleksid saanud säilitada ja renoveerida. NSVL kui laeva omanik aga keeldus sellistest kõnelustest. Meremuuseumil oli ideid ja isegi häid plaane, küll arvatavasti paberil, säilitada VEGA muusemilaevana, kuid ajapikku laev lihtsalt lagunes.

Eesti taasiseseisvumisega olukord muutus. Soomes loodi fond VEGA taastamiseks nn Vega-säätiö, mis kanti vastavasse registrisse 03.06.1996. a läbirääkimiste tulemusena, kuhu olid kaasatud ka Eesti ja Soome presidendid.

17.06.1997. a. pukseeriti VEGA spetsiaalse praamiga Tallinnast Soome Pietarsaari sadamasse. On märkimisväärne, et laeva omaaegne ehitusnumber I-44 langes kokku laeva veeskamisest kuni VEGA fondi loomiseni möödunud aastate hulgaga. Väga armetu väljanägemisega VEGA korpus paigutati kinnisesse ellingusse. Aastatega jõuti ühistöö korras asendada 14 vöörikaart.
2013. a augustikuu andmed aga tõdevad, et fondil on probleeme rahaga ja on hääbunud ka motivatsioon laeva täielikuks taastamiseks.

Ajalooline tagasivaade

Kaks nädalat peale Soome väljumist Teisest maailmasõjast (septembris 1944) kaotajate poolelt esitas Nõukogude Liit Soomele nõudmise sõjakahjude tasumise kohta. Kahjunõuete hulka kuulus nõue anda kohe üle viiendik olemasolevatest Soome uutest laevadest, samuti Soome varasem võlg Saksamaale kalatraalerite näol ja ehitada veel lisaks 508 laeva.

Pilte

barkantiin VEGA 1978. a purjetamas sadamasse pärast filmi "Noor Engels" võtteid Naissaare juures
VEGA filmi "Noor Engels" võtetel
VEGA 1970-ndatel
VEGA 1970-ndatel
VEGA 1970-ndatel
VEGA 1974. a peale raa purunemist seismas Tallinna sadamas 9. kai ääres