Vöörtääv

Vöörtääv (holl voorsteven <voor ‘eesmine’ + steven ‘post, tääv’), laevakere talastiku osa: laeva vööris paiknev puit-, sepis-, valu- või keevistarind, millel ühinevad mõlema parda talastik ja plaadistus. Alaosas liitub vöörtääv sujuvalt kiiluga ja tõuseb sealt vertikaalselt või ettepoole kaldu. Valatud ja keevitatud vöörtäävil on V- või U-kujuline ristlõige, mille väliskumerus on lõiguti erinev. Sellisel vöörtäävil on seespool harilikult pikiribi, mis on alt ühendatud püstkiiluga, ülalt karlingsiga. Vöörtäävi siseseinu toestavad rõhtsad braketid – vöörtäävi ehk vööripõlvikud (ka vöörtükid), mis ühendavad vöörtäävi tekkide ja platvormidega. Suured braketid – vöörikniid – paigaldatakse põlvikute jätkuna stringerite ja vöörtäävi ühinemiskohta. Kõigi suurte, eriti pirnvööriga laevade vöörtääv on keevitatud lehtterasest. – Puitlaeva vöörtääv on puidust püst- või kaldtarind, millele punnliite abil on kinnitatud pardaplankude otsad. Vöörtäävi alumine ots seon vöörtäävi kiilu ja kiilsoni tugevasti kokku. Sidekniid ehk –põlvikud ühendavad vöörtäävi laevakere talastiku ja tekiga. Kliipritääv on kolmnurgana etteulatuva ülaosaga kaldtääv.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.