Jõelootsindus

Jõelootsindus on laevajuhtimisteaduse haru, mis uurib laevatamistingimusi jõgede erinevates looduslikes oludes. Jõelootsindus jaguneb üld- ja erilootsinduseks.

Üldlootsindus annab teavet kõikidele jõgedele iseloomulike nähtuste (voolu, all- ja pealveetakistuste tekkimise, jõesängi muutumise, madalate liikide) kohta.

Erilootsindus tegeleb mingi kindla jõe või selle osa laevatamistingimuste üksikasjaliku uurimisega ja kirjeldab laevateid, saarte ja madalate paiknemist, jõekallaste piirjooni, laevateed tähistavate märkide asetust, sõidutingimusi keerulistel lõikudel, veetaseme kõikumisi jmt.

Laevajuhtidel on aja jooksul kasutatavamate mõistete kohta kujunenud oma oskussõnavara:

• Laevatee on piisavalt sügav takistustest vaba vöönd jões, mis on sobiv laevatamiseks. Olenevalt veeseisust võib laevatee muutuda. Suurvee ajal võib laevatee olla teises kohas kui madalvee ajal. Laevatee võib muutuda ka liivase sängiga jões.
• Tagatud sügavus on väikseim sügavus, mille säilimise jõetalitus antud lõigul tagab.
• Haudmik on 2 põikmadala vaheline jõelõik või ühesuguste laevatamistingimustega vöönd kogu selle pikkusel.
• Jõejoom on suurima voolukiirusega voolusoon, harilikult lookleb see ühe kalda äärest teise või paikneb piki kallast, kus on ka sügavus suurim.
• Koldas on nõgusalt järsk jõekallas, mille ääres tekib pinnasevaringuid esilekutsuv uhtevool.
• Puhtaks kutsutakse sellist koldast, millega piirneb süvavesi ning kus pole veealuseid takistusi. Kui sügavus piki kallast on väike ning leidub takistusi, nimetatakse koldast mittepuhtaks.
• Leetseljak on kumerast kaldast nurga all pärivoolu suunduv veealune kõrgendik.
• Liivamadal on harilikult madalvee ajal moodustunud liivamadal jõepõhjas, mis võib paikneda nii vee all kui ka veest väljas.
• Puistang on setete ladestumine oja või lisajõe suuremasse jõkke suubumiskohal. Eriti suured puistangud tekivad jõele väljuvate uhtorgude suudmes, kus ilmnevad ebakorrapärased voolused.
• Põikmadal on madalveeline jõelõik, kus settemadalad ulatuvad kaldast kaldani. Põikmadala renn on jõevee süvendatud tee leetseljakute vahel, kus kulgeb laevatee. Kiirevoolulistel põikmadalatel, mida läbib käänuline renn, on laevatamine raskendatud. Eriti ohtlikud on laevadele suudmealade põikmadalad, mis tekivad lisajõgede suudmetes kevadsuurvee ajal.
• Salakeeris on veealuste takistuste kohal tekkiv ebaühtlane keerisvool.
• Veekeeris on vee neelduv liikumine. Suured veekeerised võivad raskendada väikelaevade juhtimist.
• Veepööris on jõe kaldanuki taga tekkiv vee pöörlev liikumine. Parema kalda ääres pöörleb vesi päripäeva, vasaku kalda ääres vastupäeva. Tugevates veepööristes võivad juhitavuse kaotada isegi suured laevad.
• Vooluvaige on leetseljakuist allpool paiknev tasase vooluga jõelõik, mille asukohta reedab kiire ja vaikse vooluga veealade piiril olev kitsas vahuriba. Vooluvaigeid kasutatakse sõidul ülesjõge.
• Üleminek on jõelõik, kus laevatee siirdub ühe kalda äärest teise kalda äärde.

Siseveeteede laevasõidumärgid tähistavad laevatee piire, suunda ja sügavust ning hoiatavad takistuste eest. Märgid jagunevad valgustatud ja valgustamata tähisteks. Valgustatud märke kasutatakse ööpäevase laevaliiklusega jõgedel. Tuled võivad olla püsivad, plinkivad, koguplinkivad või varjutuvad. Tähised jagunevad ka ujuv- ja kaldamärkideks:

• Ujuvmärgid piiritlevad laevateed ning tähistavad ohte; need on paagid, poid ja toodrid.
• Paak on parvele asetatud kolmekülgne püramiid või muu kujund. Jõe (laevatee) vasaku kalda paagid ja nende tuled on valged (kui taustal on palju muid valgeid tulesid, siis rohelised), parema kalda paagid ja nende tuled on punased. Pärivoolu sõites peavad punased paagid olema paremal, valged vasakul.
• Pöördepaak paigutatakse laevatee pöördekohale, kus nähtavus on varjatud.
• Ristvoolupaak asetatakse ebaühtlase põikvooluga kohtadesse, laevatee selle ääre taha, kuhu suundub vool, mille suund ei ühti laevatee omaga.
• Jaotuspaak paigutatakse laevatee hargnemiskohta või üksikule takistusele, kui sellest võib mööduda emmalt-kummalt poolt.

Jõetoodreid kasutatakse harilikult väikestel madalatel jõgedel paakide asemel vaid päeval laevatades.

Poid paigutatakse jõgedel kohtadesse, kus lainetuse ja tugeva voolu tõttu ei saa kasutada paake.

Kaldamärkideks loetakse kõiki kaldale paigutatud tähiseid.

• Sihid näitavad laevatee suunda jõel. Ülamärk (/tagamärk) on alamärgist (/eesmärgist e. eesolevast märgist) alati kõrgem. Alamärgil on püsituli, ülamärgil plinktuli.
• Pilusihte kasutatakse süvendatud laevatee tähistamiseks veehoidlatel. Pilusihid näitavad nii laevatee telge kui ka selle ääri. Koosnevad 1 taga- ja 2 alamärgist, mis paiknevad üksteisest kindlal kaugusel. Laevatee keskel sõites on tagamärk alamärkide keskel nähtav. Alamärkide tuled on püsivad, tagatuli on plinkiv.

• Üleminekumärk pannakse kohtadesse, kus laevatee läheb ühe kalda äärest üle jõe või veehoidla teise kalda äärde.
• Käigumärk näitab laevatee kulgu vahetult selle kalda ääres, kus märk asub.
• Suurveemärk asetatakse üleujutatud saartele, koldastele või neemedele.
• Märk "Signaal" nõuab helisignaali andmist ja see pannakse jõelõikude ette, kus lahknemine vastutulevast laevast ja möödasõit on raskendatud või keelatud.
• Reidimärgid asetatakse jõe kaldale sihtidena, et nad osutaks ankurdumiseks kasutatava veeala piire, st jõesadama reidile.
• Semaforimast pannakse kohta, kus lahknemine vastutulevast laevast ja möödasõit on keelatud.

Läbisõitu lubavate ja keelavate märkidena kasutatakse silindrit ja koonust, öösel rohelist ja punast tuld. Signaalmast teavitab laevajuhti laevatee sügavusest ja laiusest. Raa ülesvoolu nukale heisatakse sügavust näitavad märgid ja allavoolu nukale laevatee laiust näitavad märgid. Öösel näidatakse sügavust värviliste plinktuledega.

• Valgusfooriga korraldatakse laevaliiklust kanalites, lüüsides ja üleveokohtadest möödasõidul.
• Laevatatavate sillaavade märgistus osutab sillaavu, mille alt pääsevad laevad läbi nii päri- kui ka vastuvoolu.

Märgistus koosneb mitmesuguse kujuga kilptähistest ning punastest ja rohelistest märktuledest. Laevateed ääristatavatele sillasammastele asetatakse piirmõõdutuled, mis näitavad kõrgust sillaava alaservast tegeliku veepinnani. Märgid "allveetorustik - mitte ankurduda" ja "õhujuhtmestik - piiratud kõrgus" paigutatakse vastavalt veealustest rajatistest või õhuliinidest 100m üles- ja allavoolu.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.