Kalamaja

Kalamaja on rannas või laidudel asuv kalurite ajutine elamu, mida kasutati lühiajaliseks elamiseks, halva ilma eest varjumiseks ja püüniste parandamiseks. Eestis ulatub kalamajade püstitamise tava muinasaega, kui talupojad käisid alalise asustuseta rannas hooajakalastusel. Neid püstitati rändpüügi paikadesse, kuid ka kohalikku kalaranda, näiteks Saaremaa soemajad. Narva-Jõesuu lähistel veeti onnid talipüügi ajaks merejääle.

Kalamaja võib olla lihtsa ehitusega okstest onn, maakoda (näiteks Hiiumaa laidudel ja Uhtju saarel), telgikujuline ehitis koio (Kihnu ümbruse laidudel), laud- või palkhoone. Tüüpiline Lääne-Eesti kalamaja rannasaun koosneb köetavast magamislavatsitega eluruumist ning hõredaseinalisest ja laeta kojast, kuhu paigutatakse püünised. Nüüdisajal on kalamajad kadumas. Murretes: rannamaja, kalasaun, noodamaja, võrgumaja, mõrramaja, püüumaja, putka.

Autor: Enn Oja

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.

Kalamaja on ka Tallinna asum, mis asus keskajal linnamüüri ja mere vahel ning iga kord vaenlase lähenedes maha põletati. Elanikud ja nende loomad võeti aga linna müüride taha varjule. Kalamajas asub ka Tallinna Kalasadam.