Pudelpost

Pudelpost on merre heidetud veekindlalt suletud pudel kirjaga.

Vanima teadaoleva katse kasutada meres liikuvaid pudeleid teabe saamiseks tegi Theophrastos (umbes 371-287 eKr), kes tõestas umbes 310. aastal eKr Gibraltari juurest merre heidetud ning Sicilia rannikult leitud pudeli abil, et Vahemeri saab oma vee Atlandi ookeanist. Golfi hoovuse kulgu uuris pudelite abil Benjamin Franklin (1706-1790) ja prints Albert (1848-1922), kelle aastail 1885-1888 merre heidetud 1675 pudelist sai vastuse 226.

Pudelposti saadeti ka uppumisohus laevadelt, merehädalistelt, sissepiiratud kindlustest. Pudelpostiga on levitatud ka reklaami, jumalasõna ja armastuskirju. Inglismaal nimetas Elizabeth I 1560. aastal ametisse merepudelite avaja, esimene oli T. Tonefield. Surmanuhtluse ähvardusel pidid leidjad kaldale uhutud pudelid talle puutumatult üle andma.

Tänapäeval kasutatakse pudelposti põhiliselt teaduslikel eesmärkidel, näiteks hoovuste uurimiseks, kalade kuderännete kindlakstegemiseks, kuid ka kirjasõprade otsimiseks. Paljudes mereriikides on asutatud pudelposti kogujate klubid. Kasutatakse plast- ja klaaspudeleid. Plastpudelid oma kerguse tõttu alluvad kergemini tuultele, raskemad ning rohkem vees istuvad klaaspudelid aga hoovustele.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.